Haruki Murakami

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Haruki Murakami (2009)

Haruki Murakami (12. jaanuar 1949) on Jaapani kirjanik.


  • Kui loed vaid neid raamatuid, mida kõik teised loevad, saad sa mõelda ainult seda, mida kõik teisedki.
  • Ükskõik mida nad soovivad, ükskõik kui kaugele nad ka ei lähe, inimesed ei saa kunagi olla midagi peale iseenda.
  • Surm pole elu vastand, vaid osa sellest.
    • "Kaitsuburi, Kangarū-biyori" (1981)


  • On palju erinevaid viise elamiseks ja palju erinevaid viise suremiseks, kuid lõpuks ei ole seal vähimatki erinevust. Kõik, mis alles jääb, on kõrb.


  • Sügaval südames ootab igaüks maailma lõppu.

"Kafka mererannas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Haruki Murakami, "Kafka mererannas", tlk Kati Lindström, 2016 (2. trükk).


  • Eichmann istub laua ääres ja arvutab hoolega. Plaan viiakse ellu ning tulemused vastavad peaaegu täielikult planeeritule. Sõja lõpuks suudetakse tema plaani kohaselt ära koristada 6 miljonit juuti (pisut üle poole ette nähtust). Kuid süütunne tal puudub. Jeruusalemma kohtu kuulikindla klaasiga kaitstud süüpingis imestab Eichmann, pea viltu, miks tema asjus küll niisugune suurejooneline protsess peetakse ja miks ta kogu maailma tähelepanu keskpunktis on. Sest tema vaid pakkus temale antud ülesandele kõige tulemusrikkama lahenduse. Täpselt nii, nagu kõik teised ausad ametnikud üle kogu maailma. Ei tea miks küll just teda niimoodi rünnatakse?
Loen seda "kontoriametniku" lugu vaikses hommikuses metsas linnulaulu kuulates. Raamatu viimasel leheküljel on Ōshima-sani poolt pliiatsiga kirjutatud märkus. Ma tean, et selle on kirjutatud Ōshima-san. Tal on eriline käekiri.
"Kogu probleem on kujutlusvõimes. Meie vastutus algab kujutlusvõimest. Yeats kirjutab järgmist: In dreams begin the responsibility. Täpselt nii see on. Aga ka vastupidine on tõsi: kui kujutlusvõime puudub, ei sünni ka vastutust. Täpselt nii nagu antud Eichmanni näites."
Kujutan endale ette, kuidas Ōshima-san sellelsamal toolil istus ja, terav pliiats käes, raamatu tagakaanele selle märkuse kirjutas. Vastutus algab unedes. Need sõnad kajavad mu hinges vastu.
Panen raamatu kinni ja asetan oma põlvedele. Ja mõtlen oma vastutusest. Mõtlemata jätta ei saa. Minu valgel T-särgil oli värske veri. Pesin nendesamade kätega tolle vere maha. Verd oli nii palju, et kraanikauss muutus punaseks. Küllap pean ma selle voolanud vere eest endale vastutuse võtma. Kujutan endale ette, kuidas minu vastu käib kohtuprotsess. Inimesed süüdistavad ja nõuavad vastutuse võtmist. Kõik põrnitsevad mind, näitavad näpuga. Mina väidan, et ei saa olla vastutav selle eest, mida ei mäleta. Ma ei tea isegi seda, mis seal tegelikult juhtus. Kuid nemad ütlevad: "Kes ka selle unenäo tegelik omanik ei ole, sina oled selles osanik. Seepärast pead sina selle unenäo jooksul juhtunud asjade eest vastutuse võtma. Lõppude lõpuks on uni läbi sinu hinge pimedate käikude välja imbunud."
Täpselt nii nagu Hitleri suurde väärastunud unne mässitud kolonelleitnant Adolf Eichmann. (lk 163-164)
  • Kui ma pärast lihtsat õhtusööki välistrepile lähen, sirab mu pea kohal lugematu hulk tähti. Nad näevad välja, nagu oleks neid käeulatusse suvaliselt laiali puistatud. Mitte nagu korrapärane külv. Isegi planetaariumis ei näe nii palju tähti. Paar tükki paistab eriti suurelt ja kirkalt. Tundub, et kui käsi välja sirutada, siis võib neid puutuda.
See vaade on hingematvalt ilus.
Aga mitte ainult ilus. Mõtlen, et just nii nagu puud metsas, nii on ka tähed taevas elavad ja hingavad olendid. Nad vaatavad mind. Nemad teavad, mida mina seni oma elus teinud olen ja mida ma edaspidi tegema hakkan. Nad teavad kõike viimse kui detailini ja midagi ei jää nende eest varjule. Selle kirka tähistaeva all haarab mind taas paaniline hirm. Matab hinge. Süda puperdab. Olin kogu oma elu elanud nii tohutult paljude tähtede silma all, kuid mina ei olnud neid senini isegi tähele pannud. Ei olnud isegi kordagi korralikult tähtede üle mõelnud. Ja mitte ainult tähtede üle. Kui palju on veel neid asju, mida mina pole tähele pannud ega teadnud? See mõte teeb mind lohutamatult jõuetuks. Kuhu ma ka ei läheks, tuleb see jõuetus minuga kaasa. (lk 167)
  • Sa kardad kujutlusvõimet. Ja veelgi rohkem kardad sa unenägusid. Kardad vastutust, mis peaksid unenägudest alguse saama. Aga magamata ju ka ei saa ja kui magama minna, tulevad unedki. Ärkvel olles saab kujutlusvõimet veel kuidagi taltsutada, kuid unesid taltsutada ei ole võimalik. (lk 171)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel