Heitgaas

Proosa

• Selleks ajaks, kui jõuame Muusikakeskuse väljapääsuni, tagurdavad limusiinid kaldteele. Nad kuhjuvad kiiresti meie selja taha. Limud minust vasemal, limud minust paremal. Limu! Limu! Minu kuningriik limu eest! Päev on palav ja kõik konditsioneerid huugavad. Kuum ja külm segunevad mürgise õhuga; heitgaas tekitab rohekaspruuni pilve, mis ripub meie kohal. Tunnen, et olen järjekorras Hollywoodi populaarseima mehe matustel. Huvitav, kes see küll olla võiks... (lk viii)
  • Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991

• Aeg-ajalt mul vedas, ma tukastasin pisut ja nägin iga kord unes päikeseküllast aeda: tundsin õlipuu lehtede sametist puudutust ja kevade värsket, kerget, magusat lõhna, torkasin käe mulda ja lasksin maal sõrmede vahelt läbi voolata. Neis unenägudes manitses mind taustal alati mõistuse hääl: lase aial ennast ometi paika panna! Aia nõudmised ja keerukused ei vea sind ometi alt! Aga kui ma siis pärast klaasuste lukuga maadlemist kärsitult välja tõttasin, ei näinud ma enam midagi sellist. Liikluse heitgaasid matsid looduse lõhnad enda alla, muld oli paakunud ja tõrges, taimed kiratsesid. Aed oli minu jaoks surnud, nagu ka mina aiale. Läksin enamasti tuppa tagasi.
• Elizabeth Buchan, "Naise kättemaks", tlk Anne Kahk, 2003, lk 98

• 25 aastat on seisnud lugematu arv inimesi ÜRO kliimakonverentside ees, paludes meie riikide liidritel heitgaasid õhku paiskamine peatada. Kuid ilmselgelt ei ole see toiminud, kuna heitgaaside kogused aina suurenevad. Seega ei küsi ma neilt midagi. Selle asemel palun meedial hakata kriisi kriisina käsitlema. Selle asemel palun kogu maailma inimestel mõista, et poliitilised juhid on meid alt vedanud. Me seisame silmitsi eksistentsiaalse ohuga ja meil pole enam aega seda hullumeelset teed jätkata.
  • Greta Thunberg, "Meie juhid käituvad kui lapsed", kõne ÜRO peasekretärile António Guterresele Katowices, 3. detsember 2018