Järeltulija

Proosa[muuda]

Aastaid tagasi, kui olin New Yorgis, lappasin läbi yellow pages, ühe vana telefoniraamatu. Kus on mu vanaisa õed-vennad? Kus on tema isa õed-vennad, kes kandsid nime Stern ja kadusid Odessast kõigisse ilmakaartesse? Kas nende järeltulijad laulsid Velvet Undergroundis? Olid pankurid? Õpetasid Massachusettsis MITis või töötasid nad ikka veel kingavabrikus? Lõppeks peab keegi ka tööd tegema.

Telefoniraamatus oli palju Sterne. Tervelt kaheksa lehekülge. Kollased tähed telefoniraamatus. Kas peaksin igale neist helistama ja küsima? Mida te tegite enne 1917. aastat? Kas ootate ikka veel vaeseid sugulasi idast? Veel sada aastat hiljemgi? Ja kuulsused, kas peaksin nemadki oma nimekirja võtma, või nemad mind enda omasse?

Katja Petrowskaja, "Võib-olla Esther", tlk Kristel Kaljund, 2014, 25

Nii, aga inimene ja kala? Me ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et kõik selgroogsed maismaaloomad on arenenud kaladest. Sellistest kaladest, kes ronisid maismaale, hakkasid kopsudega hingama ja kasvatasid endale evolutsiooni käigus jäsemed. Järelikult, kui ühte süstemaatilisse gruppi peaksid kuuluma kõik ühise esivanema järglased, peaksime ka meie sinuga nentima, et me oleme kalad.
Olgu nende kalade prioriteetidega kuidas on, selge on see, et nende mitmekesisus teeb kaugelt silmad ette nende maismaal elavatele järglastele, imetajatele. Kalad on suurepärane ja rikkalik uurimismaterjal, kui tahame mõista evolutsiooni salapäraseid toimemehhanisme ning kohastumusvõimaluste rohkust. Pole üldse häbiasi selliste loomade järeltulija olla ning nende hulka kuuluda!
- Tuul Sepp, "Inimene pole kala. Aga äkki ikkagi on?!", Postimees, 28. jaanuar 2023