Jaaniuss

Luule

Tuli tuha allgi virge
õhtust saadik, —
millal, millal tantsida saaks
tõrvavaadil!

Juba jaaniussid
säravad kui tähed,
tüdrukud neid seavad
ehteks pähe.

Heljo Mänd, "Jaaniõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 16

Proosa

Esimesed kaks-kolm vilkuvat rohelist täppi hõljusid sujuvalt puude vahel. Aga neid tuli üha juurde ning lõpuks helendas terve metsatukk imelises rohelises valguses. Sellist jaanimardikate hulka polnud me iialgi näinud; nad lendasid parvedena puude vahel, roomasid mööda rohtu, põõsaid ja puutüvesid, tiirlesid meie peade kohal ja maandusid meie tekkidele nagu rohelised hõõguvad söetükid. Sädeleva joana lendasid nad välja lahele, tiirlesid peaaegu veepinnal, ja siis ilmusid nagu signaali peale välja pringlid. Nad ujusid ridamisi lahte sisse, oma fosforselt säravaid turjasid rütmiliselt veepinnal õõtsutades. Lahe keskel tegid nad justkui ringmängu, sukeldusid, uperpallitasid, aeg-ajalt hüppasid kõrgele õhku ja langesid tagasi leegitsevasse vette. Jaanimardikad üleval ja pringlite ilutulestik all - see oli muinasjutuline vaatepilt. Võis näha isegi helkivaid jälgi, kus pringlid liivase merepõhja kohal oma mustreid joonistasid, ja kui nad kõrgele õhku hüppasid, pudenes neilt säravaid smaragdseid tilku. Ei saanudki päriselt aru, kas need on helendavad tilgad või jaanimardikad. Terve tunni imetlesime seda vaatemängu, siis hakkasid jaanimardikad randa pöörduma ja aegamisi laiali hajuma. Pringlid võtsid ritta ja ujusid avamerele, jättes endast maha tuletee, mis sädeles ja hiilgas ning lõpuks aeglaselt kustus nagu üle lahe heidetud leegitsev oks.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 180-181

"Noh, näed! Kas näed? ..." sosistas Martine.

Cécile nägi, et tema öölaual olev jumalaemakujuke, samasugune nagu Martine'i oma, helendas õrnalt pimeduses.

"Mis nüüd teha?" küsis Cécile hirmunud häälel. "Kas kutsume ema?"

Ta jooksis palja jalu uksele:

"Ema," hüüdis ta, "tule vaatama!"

Proua Donzert laks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual helendas midagi.

"Mis tondimängu te siin mängite?" küsis proua Donzert. "Mis asja te värisete nagu rumalakesed, süüdake tuli."

Lambi valgel jumalaemakujukese helendus kustus ja ta võttis uuesti oma roosaka, õrnsinise värvitooni...

"Need on fosforestseerivad värvid," sõnas proua Donzert. "Mida kõike meie päevil välja ei mõelda! Aga ma pole iialgi näinud teietaolisi lollikesi. Ma lasen Ave Mariat mängida, heitke voodisse ja uinuge."

Ta kustutas tule ja sulges ukse: väike helendav laiguke laulis tasasel õrnal häälel ning Martine ja Cécile kuulasid, silmad kiindunud helendusse.

"Ma ei armasta jaaniussikesi lähedalt vaadata," ütles Martine. "Mulle meeldib vaadata nende rohekat helendust eemalt... Kuidas sulle meeldib sõna "fosforestseeriv"? ... Kas sa tead, mida see tähendab?"

"See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."

"Fosforestseeriv jumalaema... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." (lk 31)

Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962