Kärt Hellerma

Kärt Hellerma (neiuna Kärt Tõnisson; sündinud 9. novembril 1956) on eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik ja kirjanik.

Hümn pikale ninale

Kärt Hellerma, "Hümn pikale ninale. Paraluulet 2014-1015". EKSA 2015

Viimati jutustas vanem tütar
kes on abielus
Maldiividelt pärit mullateadlasega
isale hiljuti nähtud unenäost
milles ta oli kohanud
Eesti päritolu rahvasaadikut
kes soovis lisada kooseluseadusesse klausli
mis keelab intellektuaalil abielluda intellektuaaliga
tuues põhjuseks vajaduse
noori vaesumise eest kaitsta

• "Lugu välismaal töötavast kunstikriitikust" III, lk 28

Õigus on hõbepaber
kui pimedaks läheb
siis krabiseb

• "Õigus on hõbepaber", lk 38

Ah et kes oli Godot
See oli see päevavaras
kes enese järel oodata laskis
ja kes peale tulemata jäämise
muud ei osanudki

• "Oleme rahutud trummipulgad" II, lk 48

Mälu ei ole minade jaoks
mälu kulgeb mujal
mälu on maa-alune jõgi
tundmatu linnu tiivarapsak taevas
jõe ja taeva vahele tehtud tee

Minad on vaid vurriluud
valgetes riietes kondid
mälu matmispaikadel

• "Sa muutud armetuks", lk 70

Siis ongi juba suvi
mil paekalda all meres
valmistub õitsema sinivetikas
ja rakvere raibe
kasvab kõrgeks ja tihedaks

• "Lasnamäe kevad" II, lk 74

Sõida tasa üle silla
ja vaata et vana setukas
su sumadani
üle vankriääre vette
ei läigataks

vette pillatud sumadanid
sõuavad mööda Piusa jõge
pagasilipikud küljes
lähevad nagu angerjad
suurde Sargasso merre
kudema

• "Sõida tasa üle silla" I, lk 117

Ma elasin neli päeva kloostris
ega suutnud kordagi palvetada
sest seinad palvetasid minu eest

• "Ma elasin neli päeva kloostris", lk 136

miks peidame oma ilusad kuklasilmad
juuste alla
mis katavad meie kuklasilmi
nagu pujud või nagu mererohi
mida me haraliste kammidega
pusadest lahti kammime
kuni ükskord
pärast pikki aastaid
lähevad meie kuklasilmad lahti
ja vaatavad läbi pujude
iseenda surmaga tõtt

• "Surnud lähevad hologrammi põhja", lk 147

Tammsaare istub kannatlikult
keset kõrgeid kontsi ja krišnaiite
nagu Sokrates
kes harjutab vabastavat hingamist
olles küsimuse elu mõttest
murul külitavale
seltskonnale delegeerinud

Tammsaare istub
näol ikka seesama
eestiaegne ilme
meie ainus kivikuningas
meie murede monument
ja meie elusügise altar
sest pole kedagi
kes paremini teaks
et õige aeg surra
on enne kui kajakad merelt
karjakaupa linna tulevad
ja tõusev tormituul
kaabu peast minema viib

• "Linn", lk 161