Karl Kalkun (vanem)

Karl Kalkun vanem (16. oktoober 1900, Raadi vald – 29. september 1978, Tartu) oli Eesti inspitsient ja rekvisiitor. Tema poeg oli näitleja Karl Kalkun.

Kirjutised

"Mis on uvertüür?" küsiti kord ühelt neiult, kes tahtis kõigest hingest lavakoori pääseda. Keegi katsetele tulnud poistest saatis talle vargsi vallatu õhusuudluse. Neiu arvas, et noormees talle heast südamest ette ütleb, ning vastas punastades: "Suudlus." — "Võib ka nõnda, kuid siis juba esimene suudlus," muigas maestro. (lk 58)
Kaebasin Hugo Raudsepale tema "Tagatipu Tiisenooseni" proovil, et kõik näitekirjanikud on oma tükkides kasutanud koduloomade-lindude hääli, kuid seniajani pole mul veel olnud juhust lava taga matkida kalkuni kukerdamist. Juhan Simm juhtus seda pealt kuulma ja viskas:

"Kalkun om üits rumal lind ja ta ei kõlbagi näitemängu!"

Hiljem kuulsin pärispõhjuse, miks maestro seda kodu-lindu põlastas. Ühel ilusal suvehommikul sõitnud ta vend Antsule külla. Jõudnud koduväravale, silmanud aias Antsu ning hüüdnud: "Tere, Ants, olengi siin!"

Tema tervitusele vastanud aga esimesel hetkel üksnes arvukas-lärmakas kalkunikari, alles seepeale olevat pisut kõva kuulmisega Ants Juhanit märganud, nagu ta kord heas tujus jutustas. Juhan olnud säärasest vastuvõtust hingepõhjani solvunud, pöördunud ümber ning sammunud venna kutsetele ja hüüetele vaatamata taas Puka jaama poole. Ants läinud talle järele ja hiljem rüübanud nad einelauas juba sõbralikult kohvi, kuni rong vend Juhani Taaralinna tagasi sõidutas.

Seda juhtumit näis maestro ikka meeles ja südames pidavat. Minuga kohtudeski heitis tervituseks: "Kalkun — rumal lind!" Kuna meie omavaheline läbisaamine oli muidu hea, panin selle pisinöökamise eelmise loo arvele. (lk 58-59)

Juhan Simmi pidi tundma. Aga alles siis hakkasid teda mõistma, kui olid temaga koos "mitu vakka soola ära söönud ja ka...", nagu naabrimees Oskar Luts armastas, ütelda. Mõned arvasid Simmi ja Lutsu alatasa tülitsevat, kui juhtusid nende "südamepuistamist" pealt kuulama. Ei. See oli kõigest naabrimeeste mõttevahetus, kus üks kiitis oma kukke, kelle teine lubas seevastu maha lüüa, kui see tema kanu rahule ei jäta, jne. (lk 59)
Maestrole ei meeldinud, et lava taga oli alati etenduste ajal valves tuletõrjuja, kellele pidi teatri niigi nigelast sissetulekust oma veeringud maksma. Juhtus see maestrot aupaklikult tervitama, sai ta helimeistrilt vastutervituseks: "Mis te vedelete siin! Kas teil paremat teha ei ole?"

Kõik pritsimehed tundsid Simmi ning teadsid, et öeldu oli üksnes suusoojaks torisetud. (Juhan Simm kuulus ka ise tuletõrjesse — korrapidajate kompaniisse.) Pakuti siis: maestrole varmalt rahupiipu hõbeportsigarist (ikka esinduslikult!), aga tuld... seda ulatati kah, kuid juba väljaspool keelutsooni. Kord on kord. (lk 59)

"Kas kohmitsed siin viil kavva?"

"Olen kohe valmis," vastasin.

"Väägade ilus hommik... Tii mis tiid — näh, uni läits silmist... Võtsin lapju ja lätsi aida, et kaivan mõne piinra ... Päris lämmi nakse. Üte piinra saiegi valmis. Nakse tõsega pihta — tahtsin lapjult mulda ära visata, aga kos sellega — musträstas, niru, vedeleb jalus — viska või mulla alla..."

"Rästas on rumal lind."

"Ise oled rumal!" solvus maestro.

"Tean-tean, ei salli vilistamist ja..."

"Sain ta siiski lendu ajada ja tegin tüüd edesi... aga — seal ta lendas tagasi, ja nüüd juba katekesi..."

"Kahekesi on ju seltsim," põetasin mina.

"Mis nad vedelevad jalus! Lõin lapju piinrasse ja tulin tulema... Sina vedeled siin kah jumalamuidu..."

"Olengi valmis," sõnasin ja siis läksime kohvi jooma, heietades juttu tarkadest ja rumalatest lindudest. (lk 60)

Rahvakunstnik Leopold Hansen pühitses lava juubelit N. Gogoli "Kosjadega". Enne pidulikku etendust külastas juubilari tema garderoobis nr. 4 teisel korrusel maestro Juhan Simm. Kohtumine vanade sõprade Vahel ei läinud ka seekord aasimata.

"Näe, sul ka üits orden rinnan. Oles tiidnu kaasa võtta — oles sulle täämbaseks õdanguks laenuks lisa annud..." (lk 60)

Karl Kalkun seenior, "Kilde kooskäidud teatriteest", rmt: "Juhan Simm sõnas ja pildis", 1975, lk 57-61

Välislingid

Karl Kalkun seenior Eesti teatri biograafilises leksikonis