Kirikakar

Lydia Penrose, Bellis perennis teosest John Pike Jones, J . F. Kingston, Flora devoniensis (1829)

Hedwig Cecile Albertine van Osselen (1871-1936), "Vaikelu lillede ja portselaniga", s.d.

Emil Christian Ulnitz, "Lillepeenar müüri ääres" (1930, kirikakar ees keskel)

Harilik kirikakar (Bellis perennis), rahvakeeli maarjalill, margareeta, mariienroos, jaanikakar on korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik, tuntud ilutaim, mis kaldub muru hõivama.

Proosa

• Kui hakkate uut kübarat tahtma, ärge minge kübarategija juurde, vaid aeda, kus kasvavad kirikakrad. Matkige nende õrnust, ja küll te näete, kuidas see teile sobib!
  • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 46

Luule

MEIE VARJUD ON VÄGA PIKAD
kui tuleme õhtul heinalt
ja me ise oleme lühikesed
kirikakar paneb palveks
käed kokku üle pea
naine sirbiga ronib üles nõlva
nagu tuhande aasta eest

• Jaan Kaplinski, "Meie varjud on väga pikad" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967)

Aiapalsam katuseni kõrguv,
tokkroos, valge maarjalill ja moon.
Meelespeade silmi kaste nõrgub,
päiksekirkaks puhkeb keisrikroon.

• Katrin Tammik, "Vanaema aed" II kogus "Nõiutud armastus" (1990), lk 48

sinu lilled on vaasis, Euroopa,
kirikakrad, pääsusilmad,
vette pistetud sõnajalg,

ja õue peal kasvab rohi,
õitsenud võililled, hõbedased
ebemed asfaldi peal,

aga vaasi põhjas
on pimedus, tume nagu
šokolaad.

• Hasso Krull, "Euroopa" (2018), lk 69