Korilus
Ilme
Proosa
[muuda]- Sellepärast tundiski Martine metsi ja põlde niisama hästi, nagu neid võivad tunda mutt, orav ja siil. Muidugi, mutil pole vajadust tunda huvi puulatvade vastu, lind ei huvitu maa-alusest, aga Martine'i huvitas metsas peamiselt see, mis kasvas samblal — marjad ja lilled. Ta läks metsa ka selleks, et seal päeval välja magada pärast unetut ööd hurtsikus; et seal süüa seda, mis seal on söödavat, sest ema keedetud leem ei läinud tal suust alla; ta läks sinna korjama maikellukesi, metsikult kasvavaid hüatsinte ja nartsisse ning metsmaasikaid, sest ta oli üks neid väikseid lapsi, kes seisavad suurte magistraalteede ääres, käes ümmargused lillekimbukesed või enda punutud pisikesed pajukoortest korvikesed. Algul hoidis Martine raha endale, kuid Marie sai kiiresti tema tegevuse jälile, küttis tal kõrvad nii tuliseks, et tüdruk sedamaid taipas vajadust anda teenitud raha emale. Nüüd aga, kui Marie nägi, kuidas Martine hommikuti end jääkülma kaevuveega pesi, värisedes külmast kevadpäikese kiirte käes, mis veel ei soojendanud, ja seejärel kodust minema lipsas, karjus ta tüdrukukese peale veel vaid moepärast: Martine teenib raha, tal tuleb lasta teha, mida ta tahab. Tema õde ja vennad poleks iialgi suutelised olnud mõnd tuluallikat avastama! (lk 22-23)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962