Lapsevanker

Noor Henri Valpinçon, lapsehoidja ja lapsekäru (Edgar Degas, 1870)

Mary Fairchild Low, "Roosid ja liiliad" (1897)

Proosa

• Topper oli kollektsionäär.

Ta kogus kõikvõimalikke asju ja igasugu pudipadi. Peaasjalikult kogus ta niisuguseid asju, mida sai taskus kanda ja oma headele sõpradele kinkida.

Talvel ta suurt midagi ei leidnud, aga suvi oli see-eest kollektsionäärile hea aeg.

Suvel leidis Topper linnupoegi ja õllekorgitõmbajaid ja ümmargusi valgeid kivikesi.

Ta leidis siniste tiibadega põrnikaid ja suuri pehmeid rohelisi röövikuid. Ja leidis kolme rattaga roostetanud lapsevankri.

Lapsevanker oli Topperile üks suve paremaid leide. (lk 11)

• Siis nõjatus ta rahulolevalt seljaga vastu lapsevanker Lössu külge ja hakkas imelikku piiksuvat häält tegema.

"Mis sa teed?" küsis Viggo ehmunult ja jättis lapsevankri seisma.

"Vilistan," ütles Topper, nägu naeru täis. "Vilistan, kallis sõber!" (lk 14)

• Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982

• Ma pälvisin väga palju hukkamõistu, kuna isa jalutas lapsekäruga tänaval. Mis ema see on? See on kohutav, kust me tuleme. See ei ole nõukogude asi, vaid see on ikkagi mingi generatsioonide erinevus.
  • Urve Uusberg, intervjuu: "Andero Uusberg: laps on üks väga hästi disainitud arvutimäng", ERR/Vikerraadio "Käbi ei kuku…", 21.06.2021