Leida Urbanik

Leida Urbanik (neiupõlvenimega Akkermann; 7. jaanuar 1913, Vana-Antsla vald, Võrumaa – 2. detsember 1978, Põlva) oli Eesti ajakirjanik ja kirjanik.

Kirjutisi

Tee kulgeb väikesi siksakke ehes läbi laiade väljade. Hele päikesepaiste — õhtupoolikuti suviselt soe — on kauged mäed peitnud sinisesse põuavinesse. Nurmel põriseb linttraktor, võimas atradekorpus taga. Teisal laiub lopsakas roheline rukkioras. Veoauto kartulitega sõidab pikkade, paljude akendega tootmishoonete suunas. Oleme Kuldre kolhoosis, ühes Võru rajooni suuremas majandis.
"Ega taha alati minna jah! Poolteist aastat tagasi peeti juhatuses kõva lahingut kanade pärast. See linnusugu tegi muudkui lausa kahju ja sõi majandusmeestel südame seest. Vea teistele nisu, lõssi ja kartuleid, aga mune tilgutavad üle mitme päeva. Mõnikümmend muna aastas — see on puhas selge häbimärk!"

"Jutt peale!" nõuti mitmelt poolt. "Põrsa või vasikaga on lood hoopis teised. Söödad, siis liha tuleb. Kana pole muud kui põllu lõhkuja ja pahandus."

Üks oli aga vastu — palgaline aseesimees Aleksander Nurme. "Meie sulelised pole tõult ega teolt teiste omadest halvemad. Naabrid "Linda" kolhoosist ütlevad, et linnukasvatus olla puhtalt rahalaegas. Peab vaid inimesi leidma, kes selle laeka avamise kunsti tunneks."

"Säärast ei leidu! Otsi või Uhtjärve põhjast!" hüüti vahele.

"Ma katsun ise!" teatas aseesimees ootamatult.

"Hakkad kanatalitajaks! See ju naiste amet!" hämmastusid mitmed.

"Naised on kõik meeste ametid omaks tunnistanud. Asi siis mul üks naistetöö klaariks teha," oli vastus. Ja Aleksander Nurme nime tagant kustutati dokumentides sõna "aseesimees". Sinna kirjutati "linnutalitaja".

Tibud — kõik ühtviisi valged ja kärsitud ja söödale ahned — vist teadsid, et kogu kanade soo au on kaalul ning sirgusid otse pööraselt. Sügisel, kui noorlindude asupaigast esimesed kastid mune müügile viidi, sõnas kanatalitaja saateks:

"Meil polnud tänavu mune plaanis. Aga et alustasime üleplaanilise toodanguga — see tähendab õnne." (lk 2)

Aga talitajat ennast ei ole. Ta on kodust kaugemal ristikusöödil ja kisub kärmelt rehaga laialilaotatud linavarsi kimpu. Säärasele tööle ei suuna farmi inimesi ükski põhikirja punkt ega sisekorra eeskiri. Puha põllundusbrigaadi asi.

... Kuid inimesel on südametunnistus. Peale selle veel mure kolhoosi edasimineku pärast. Sügisel on kõigi töödega kiire ja raske. Lina — see on raha, jõukus, see ei tohi jääda vihmade määndada ning hallade hävitada. Keskpäeval saavad linnud ilma talitajata läbi. Ja Aleksander Nurme tõmbab uue koo jao linu kokku ... Brigadir Mall Kallion lubas ülestõmmatud linad kohe täna sorteerijate kätte viia. (lk 3)

Linavarred on ainult pisut tuhmimad kui memme juuksed. Käed täis kortse ja jämedaid sooni, eraldavad osavalt pikemaid varsi lühematest. Üks peotäis vasakule, teine paremale. Pikad pikkade juurde, lühemad lühikestele seltsiks ... Nüüd on paraja kubu jagu koos ja sorteerija valmistab sobiva sideme. (lk 3)
- Leida Urbanik, "Sinna, kus raskem", Töörahva Elu: EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja, nr 123, 17. oktoober 1961, lk 2-4