Mitmekeelsus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Olen üle 30 aasta teinud selgitustööd; meil on pikaajalised projektid kahte, kolme ja nelja keelt rääkivate lastega. Uurimused on tõestanud seda, mida rõhutasid juba antiikajal reetor ja pedagoog Quintilianus ning käesoleva sajandi algul saksa psühholoog William Stem, nimelt: mitmekeelsus õigel viisil õpetatuna arendab lapse intellekti ja analüütilist mõtlemist, annab lapsele laiema ilmavaate ja kergendab uute keelte Õppimist. Tähtis on aga nentida tõika, mida täheldas juba Quintilianus: kui emakeele kõrval eelkoolieas ka ühte muud keelt õpitakse, siis edendab see lapse emakeele arengut - teise keele peeglis tulevad emakeele omapärasused selgemalt esile, laps analüüsib ja võrdleb. Samal ajal edendavad need protsessid lapse intellektuaalset arengut. (lk 12)
  • Tegelikkuses ei ole mitmekeelsel inimesel tarvilik kõiki keeli igas olukorras kasutada. Alati võib teatud viisil teatud jaotust täheldada: töökohas kehtib üks keel, kodus teine, vaba aja veetmisel kolmas. Või jälle räägitakse teatud teemadel ühes keeles, teistel teises. Tähtis on ka tõik, et üks keel on inimesele tundeelamuslikult tavaliselt lähem kui teised, harilikult on selleks keel, mida kõige rohkem kuuldud ja tarvitatud ning mille kaudu on lapsele tekkinud esimesed tundeelamuslikud seosed. Pedolingvistilised uurimused on näidanud, mil viisil saavutatakse parimaid tulemusi teel mitmekeelsusele - tuleb alata nii vara kui võimalik, eelkoolieas, vana tuntud Grammont'i metoodikaga: üks isik, üks keel. Kui ema näiteks järjekindlalt räägib lapsega kolm-neli esimest aastat eesti, isa inglise ja vanaema prantsuse keelt, siis on lapsel neis keeltes tugev alus. (lk 13)
    • Els Oksaar, "Emakeelte ja isamaade Euroopa. Aulaloeng 19. mai 1993". Tartu: Tartu Ülikool, 1994


  • Raffaeli tuntud 16. sajandi freskol "Ateena kool" viitab Aristoteles maa poole ja Platon taeva poole − kaks teadlast, kaks suunda! Aristotelese vihjet tõelikkusele ja Platoni ideaalide perspektiivi on kahtlematult võimalik ühendada, kui teadlased sellest aru saaksid, et dihhotoomiad tihtipeale pole õiged teed, kui on tegemist inimeste, ühiskondade, keelte ja teadusega. On vajalik leida ka sünteesi. Teadlasel peab tugev pind jalgade all olema samal ajal, kui ta püüab oma ideaalide poole. Üheks tähtsamaks tugipunktiks on tal seejuures, eriti oma riigis, ta rahvuskeel − keel, milles ta igas olukorras end kõige paremini kodus tunneb, ka siis, kui ta on mitmekeelne, sest mitmekeelsus pole ju võrdkeelsus. Rahvuskeel ja ühiskond on enne olemas, kui inimesest saab teadlane. (lk 115)
  • Inglise keelest üksi ei piisa, kui teadlane oma ala teaduslikke traditsioone, mida ta ju teadma peab, tõsiselt võtab. Neisse tuleb originaalkeeles süveneda, tõlked ei asenda kunagi originaali ja kõike polegi tõlgitud. Oli ju tavaline, et ka loodus- ja täppisteadlased olid mitmekeelsed. Uus küsimus kerkib veidi üldistatumalt tänapäeva pragmaatilisest perspektiivist: kas piisab teadlasele ühest ainsast teaduskeelest maailma tasemel? Küsimust võiks veel täpsustada: kas üksainus teaduskeel on kõigis teadusharudes ilma semantiliste muutusteta üldse võimalik? Wilhelm von Humboldtist saadik teame ju veidi täpsemalt, et erinevate keelte sõnavarad ei ole mitte kogum erinevaid etikette sama asja või olukorra nägemises, vaid nad on eri vaateperspektiivid tõelikkuse tunnetamisel. Seepärast on vastus eitav: ühest keelest ei piisa. (lk 116-117)