Els Oksaar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Els Oksaar (1. oktoober 1926 Pärnu – 9. detsember 2015 Hamburg) oli eesti keeleteadlane.

"Emakeelte ja isamaade Euroopa"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Els Oksaar, "Emakeelte ja isamaade Euroopa. Aulaloeng 19. mai 1993". Tartu: Tartu Ülikool, 1994.


  • Tollibarjäärid kõrvaldatakse, aga mis toimub keeltebarjääridega? Kas on neile üldse mõeldud? Ja kas on ka sellega arvestatud, et keeltega kaasnevad tihti ka kultuuribarjäärid? (lk 6)
  • Kuidas saavad aga rahvad üksteisest aru, kui nad üldse ei ole õppinud üksteise keeli või on alustanud esimese võõrkeele õppimisega alles 4. või 5. kooliaastal, nagu hariduspoliitika enamuses Euroopa riikides seda ette näeb? Üksteise mõistmine ja takistusvaba kommunikatsioon eeldab keelte valdamist ning rahvaste mentaliteedi ja kultuuri tundmist. Mida varem seda õpitakse, seda parem. (lk 6)
  • Ei ole raske aru saada, miks Brüsselis töötab üle 2000 tõlgi. EÜ bürokraatia on ainult nende abil töövõimeline. Tõlked kõigi liikmesriikide keeltesse ei kergenda aga sugugi ametlikku tööd ja peale selle toovad kaasa ebatäpsusi. Nüansside erinevused on ju tõlkimisel tavaliseks nähtuseks. Miks ei olda ainult ühe töökeele poolt? On selge, et siin mängib prestiiž suurt osa. Milline suuremaist riikidest ei tahaks, et see just tema keel oleks! Isamaade ja emakeelte Euroopa näitab siin kujukalt oma kontuure - rahvuslik prestiiž avaldub ju eelkõige ka keeleküsimuses. (lk 7)
  • ... need maad, kus inglise keelt teaduslike publikatsioonide keelena tihti emakeelele eelistatakse (nagu näiteks Saksamaal) ja kus selle läbi inglise keele levikut ja ta mõju vabatahtlikult suurendatakse, on sama keele vastu, kui tuleb kaalumisele inglise keele kasutamine ainsa EÜ töökeelena. Inglise keel oleks sobiv ühise töökeelena - ta on ju ka majanduslikus elus (mitte üksi teaduslikus seoses) maailma kõige levinumaks keeleks; ta on rahvusvaheline lingua franca. (lk 8)
  • Prantsuskeelsed valloonid Lõuna-Belgias ei mõista, miks nad peaksid teist ametlikku (hollandi) keelt valdama, kuna prantsuse keel on ju internatsionaalne prestiižkeel. Flaamid omakorda ei saa aru, miks nemad peaksid prantsuse keelt õppima, eriti kui nad rahvastikust 60% moodustavad (5,5 miljonit) ja ka majanduslikult tähtsat rolli mängivad. (lk 10)
  • Olen üle 30 aasta teinud selgitustööd; meil on pikaajalised projektid kahte, kolme ja nelja keelt rääkivate lastega. Uurimused on tõestanud seda, mida rõhutasid juba antiikajal reetor ja pedagoog Quintilianus ning käesoleva sajandi algul saksa psühholoog William Stem, nimelt: mitmekeelsus õigel viisil õpetatuna arendab lapse intellekti ja analüütilist mõtlemist, annab lapsele laiema ilmavaate ja kergendab uute keelte õppimist. Tähtis on aga nentida tõika, mida täheldas juba Quintilianus: kui emakeele kõrval eelkoolieas ka ühte muud keelt õpitakse, siis edendab see lapse emakeele arengut - teise keele peeglis tulevad emakeele omapärasused selgemalt esile, laps analüüsib ja võrdleb. Samal ajal edendavad need protsessid lapse intellektuaalset arengut. (lk 12)
  • Tegelikkuses ei ole mitmekeelsel inimesel tarvilik kõiki keeli igas olukorras kasutada. Alati võib teatud viisil teatud jaotust täheldada: töökohas kehtib üks keel, kodus teine, vaba aja veetmisel kolmas. Või jälle räägitakse teatud teemadel ühes keeles, teistel teises. Tähtis on ka tõik, et üks keel on inimesele tundeelamuslikult tavaliselt lähem kui teised, harilikult on selleks keel, mida kõige rohkem kuuldud ja tarvitatud ning mille kaudu on lapsele tekkinud esimesed tundeelamuslikud seosed. Pedolingvistilised uurimused on näidanud, mil viisil saavutatakse parimaid tulemusi teel mitmekeelsusele - tuleb alata nii vara kui võimalik, eelkoolieas, vana tuntud Grammont'i metoodikaga: üks isik, üks keel. Kui ema näiteks järjekindlalt räägib lapsega kolm-neli esimest aastat eesti, isa inglise ja vanaema prantsuse keelt, siis on lapsel neis keeltes tugev alus. (lk 13)
  • Mida paremini keegi võõrkeelt valdab, seda rohkem eeldavad need, kellele see keel on emakeeleks, et ka kultureemid ja biheivioreemid on tuntud. Kui eksitakse kõnetamisreeglite vastu, näiteks, kui sinatatakse kedagi, kui Teie on ainuke võimalus; kui vaikitakse, kuigi teilt oodatakse kõnelemist, siis jätab see inimesest halvema mulje kui grammatilised vead tema kõnes. Sellist käitumisviisi tõlgitsetakse kui ebaviisakust, üleolevust või ükskõiksust ning see mõjutab interaktsiooni edaspidist käiku. (lk 14)
  • Emakeelte ja isamaade Euroopas on tarvis luua vaimne miljöö, mis mitte üksi ei respekteeri üksikuid emakeeli ja nende dialekte, vaid ka naabrite keeli ja kultuuri. (lk 14)
  • Mis puutub isamaade Euroopasse, siis on just suurriikide poolt tihti tehtud vigu sellega, et Euroopa kommunikatsioonikultuur üksnes nende poolt on kavandatud. On küll väikeseid ja suuri rahvaid, kuid kultuuri ei saa sel viisil kvalifitseerida. Suurriikide poliitikud peavad õppima väikerahvaste olukorrast aru saama ja neid mitte oma kultuuri kaudu hindama. Me peame arendama empaatiat poliitilise moraalina. Et see pole kerge ka ühe ja sama keele piirides, on näidanud Saksamaa ühendusega seotud psühholoogilised probleemid. (lk 15)

Artiklid[muuda]

  • Raffaeli tuntud 16. sajandi freskol "Ateena kool" viitab Aristoteles maa poole ja Platon taeva poole − kaks teadlast, kaks suunda! Aristotelese vihjet tõelikkusele ja Platoni ideaalide perspektiivi on kahtlematult võimalik ühendada, kui teadlased sellest aru saaksid, et dihhotoomiad tihtipeale pole õiged teed, kui on tegemist inimeste, ühiskondade, keelte ja teadusega. On vajalik leida ka sünteesi. Teadlasel peab tugev pind jalgade all olema samal ajal, kui ta püüab oma ideaalide poole. Üheks tähtsamaks tugipunktiks on tal seejuures, eriti oma riigis, ta rahvuskeel − keel, milles ta igas olukorras end kõige paremini kodus tunneb, ka siis, kui ta on mitmekeelne, sest mitmekeelsus pole ju võrdkeelsus. Rahvuskeel ja ühiskond on enne olemas, kui inimesest saab teadlane. (lk 115)
  • Inglise keelest üksi ei piisa, kui teadlane oma ala teaduslikke traditsioone, mida ta ju teadma peab, tõsiselt võtab. Neisse tuleb originaalkeeles süveneda, tõlked ei asenda kunagi originaali ja kõike polegi tõlgitud. Oli ju tavaline, et ka loodus- ja täppisteadlased olid mitmekeelsed. Uus küsimus kerkib veidi üldistatumalt tänapäeva pragmaatilisest perspektiivist: kas piisab teadlasele ühest ainsast teaduskeelest maailma tasemel? Küsimust võiks veel täpsustada: kas üksainus teaduskeel on kõigis teadusharudes ilma semantiliste muutusteta üldse võimalik? Wilhelm von Humboldtist saadik teame ju veidi täpsemalt, et erinevate keelte sõnavarad ei ole mitte kogum erinevaid etikette sama asja või olukorra nägemises, vaid nad on eri vaateperspektiivid tõelikkuse tunnetamisel. Seepärast on vastus eitav: ühest keelest ei piisa. (lk 116-117)
  • Tähtis on esile tuua tõika, mida täheldas juba Quintilianus: kui emakeele kõrval varajases eelkoolieas ka ühte muud keelt õpitakse, siis edendab see lapse emakeele arengut. Sest teise keele peeglis tulevad emakeele omapärasused selgemalt esile, laps analüüsib ja võrdleb. Samal ajal edendavad need protsessid lapse intellektuaalset arengut. (lk 118)


  • Ilma keeleta ei saa funktsioneerida ükski ühiskondlik institutsioon. Keele kaudu toimub tegelikkuse struktureerimine ja klassifitseerimine. Iga keel aga toimib erisuguselt, sest sõnavara kaudu tunnetatakse tegelikkust üksnes sellele keelele omasel moel. Seetõttu ei tohiks õigusloomes olla sugugi ükskõik, millises keeles mõtted esialgselt sõnastatud on. Ükski mõte ei ole täpsem kui see keeleüksus, mille kaudu teda väljendatakse.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel