Näts

Proosa

• Surnud mere ääres asus väike valge vaikne linnake. Linn oli tühi. Selles ei liikunud kedagi. Tuled põlesid mahajäetud poodides päev läbi. Poeuksed seisid lahti, nagu oleksid inimesed minema jooksnud võtmeid kasutamata. Ajakirjad, mis olid toodud Maalt hõberaketis kuu aega tagasi, laperdasid koltunuina ja puutumatult traatvõrestikel vaikivate rohukaupluste vastas.

Linn oli surnud. Selle voodid olid tühjad ja külmad. Ainus heli oli undamine elektritraatides ja dünamotes, mis omapead edasi töötasid. Vesi jooksis unustatud vannidesse, voolas elutubadesse, verandadele ja alla läbi pisikeste aialappide, et toita hooletusse jäetud lilli. Valgustamata teatrites hakkas närimiskummi paljude istmete all kõvaks minema, hambajäljed alles nähtaval. (lk 154)

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Detsember 2005: Vaiksed linnad", 1974

• Loomade teadvus on lihtne ja seetõttu teravapiiriline. Loomad ei raiska iial aega sellele, et oma kogemust osadeks jagada ning juurelda kõikide nende osade üle, millest nad ilma on jäänud. Kogu universumi sõjavarustus on nende jaoks selgelt väljendunud objektidena, (a) kellega paarituda, (b) keda või mida süüa, (c) kelle eest ära joosta või (d) kes on kivid. See vabastab teadvuse ülearustest mõtetest ja annab talle vajaliku teravuse seal, kus see on tarvilik. Kui järele mõelda, siis ei ürita normaalne loom iialgi samaaegselt ringi käia ja närimiskummi järada.
  • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak 1999, lk 81