Nood raamatud on väga hea lugemisvara nii paadunud krimivikusõbrale kui seebikahullule. Kumbki saab heita pilgu teise inimese maailma. Saab ka õppetunni, kui vaja. Mis põhiline, kummastki tuleb välja inimeste üheskoos elamise põhireegel: ära topi oma nina teise inimese asjadesse. Jah: ära tee seda. Kui teed, süüdista iseennast. Ei või usaldada mitte kedagi, kes on vaadanud minu või sinu telefoni sisse ilma küsimata, avanud mõne teisele adresseeritud kirja jne jne. Kui tegid, siis… See rong on läinud. Võib tulla uus rong, aga ei pruugi. Ma ei ole ühtki võõrast värki vaadanud. See on piir. Punane joon. Igal meist on mitu elu – tööelu, abielu, eraelu, argielu… Need ei saa iiales täiesti kattuda. Oldagu õnnelikud ses kattumuses, jäetagu vabadus muuks. Muidu ei toimi.
Nende raamatute mõte ongi selles: taju piiri ja tea joont. Ära nori muhku. Ja kui keegi on su nimega kirja avanud või vaadanud su telefoni sisse, siis tea, et tasub tasakesi ära minema hakata. Või pauguga. Nii on.
