[Kadi Estland]: Eile komistasin ühe teatriarvustuse otsa, kus Postimehe kriitik Heili Sibrits toob välja, et ta on väsinud sellest, et naised tõstavad laval oma seelikusaba üles ja on hüsteeriliselt kiimalised. Kas meelelahutuskultuuris pole seda niigi liiga palju? Sellised analüüsid on juba samm edasi. Kui riik doteerib kultuuri, siis ei tohiks olla ohtu, et kultuurist saab mugav propagandariist, kus kedagi ei taheta panna ebamugavust tundma. Kui peame arvestama sellega, et oleks rohkem vaatajaid, siis pole kultuuril kommertskultuuriga mingit vahet. Kriitikust on saanud ju PR-tegija. Kui mõelda, kas #metoo on õnnestunud või mitte, siis väikesed killud, nagu see teatriarvustus või lood, mida ise räägime, või kui oleme valmis teisi toetama, osutavad ju õnnestumisele.
Hääle puudumine ei takista taimede ruumilist, ainelist eneseväljendust, aga seab lisatõkkeid vegetaalse elu eetilisele kohtlemisele. Meie võimetus taimedega suhelda samal viisil, nagu suhtleme teiste inimestega (ja mõnede loomadega), häälitsuste abil, tekitab ohu neid objektistada, või paremal juhul nende eest rääkida, nende kaitseks, kui mitte nende asemel. Teisisõnu, eetiline lähenemine vegetaalsetele olevustele peab käsitlema keerukat probleemi - neid tuleb esindada nii teoreetilises plaanis, nende ontoloogiale truuks jäädes, kui ka esinduse rangelt poliitilises plaanis, taotleda delegaadina õigust rääkida taimede nimel, kuivõrd nemad jäävad mähituks täielikku vaikusse.
