Perekonnatunne

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Väljas oli tihane. Aknalaua peal. Ega mina suuremat ei hooli nendest lindudest, aga vanaemale nad meeldisid. Kui Henrik väike oli, siis tegi ta koolis puutöötunnis linnumaja ja pani selle vanaema köögiakna taha. Sellise ilusa punase katusega maja. Tõsi küll, värv muutus pikapeale üsna tuhmiks ja enamus sellest koorus lõpuks üldse maha, aga mulle päris meeldis vaadata, kuidas vanaema nendele linnukestele sinna majja toidupoolist toppis. Ja linnud pugisid, nagu suutsid. Nemad ei hoolinud, et nende maja katuse värvi võis veel vaid aimata.
Lindudel on hea. Nendel pole muud muret kui omale söögipoolist otsida ja vajadusel ka paar muna muneda. Noh, nad kasvatavad oma pojakesed muidugi ilusti suureks kah ning õpetavad lendama ja puha, aga siis on ka kõik. Pojad elavad oma elu ja vanemad oma. Nad ei vaja suurt suguvõsa. Nad ei igatse taga oma vanaema või vanemat venda. Kurat, nad saavad isegi ilma emata edaspidi üsna hästi hakkama. Miks ei võiks inimestega ka nii olla? (lk 29-30)


  • Francine oskas väikeste pükstele nööpe ette ajada, nende nina nuusata ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta mälu oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii pudru kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi kaevu... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii ematunne kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • "Mina ei mõista, kuidas mõni inimene võib olla nii kõva ja kalgi südamega!" ohkas tanta Amanda.
Kuid nüüd lõi tädi Tilde rinna ette ja ta mustad silmad välkusid.
"Mina olen seitse uastat Leena last kasvatanud ja sa tuled mulle ütlema, et ma olen kalgi südamega. Aga missugune sa ise oled!? Kas ma ei ütelnud, et kõik eide asjad, mis kirstus on, suavad Leenale, aga sina kraapisid kõik enesele. Ons sul häbi südames või südant seeski?!"
"Kuidas sa siis sedasi?" kohkus Joosep.
"No kas mul põlegi õigus ämma ärvile? Või pidin selle suurrätiku ja roosa pluusi, mis ma talle kinkisin, ka veel teistele koltserdada jätma?" särtsus tanta.
"Võtnud siis ainult need! Kui sa kord juba niisugune oled. Aga sa ahmisid puha. Ja kui sa loed oma kingitud asju, siis eks see pruun poevillane seelik ja valge siidrätik ole minu kingitud. Kuhu sa need panid? Ja kuhu sa panid eide särgid, linad ja käterätikud? Need oli ta oma käega kedranud ja kudunud ja need oleksid pidanud suama ta tütrele. Mis õigusega sa need enesele ahmisid?" ladus tädi nii, et tanta terav, kolmenurkne nägu läks tulipunaseks.
"Sinna jäi Leenale ka," sisistas ta.
"Jäi," osatas Tilde. "Läksin pärast vuatama, et mis sa jätsid? Ainult kaks viledaks kulunud särki ja eide vanad riided. Pesin need puhtaks ja lappisin kinni, et Leena suaks nendega tööl käia. Paremad jääksid pühapäevaks. Ta oleks suanud mitmeks ajaks riidemurest lahti, aga vuata, sina tegid puhta töö. Ons sul inimese süda sees?"
"Anna kõik tagasi," käskis Joosep pahaselt.
"Ei anna," põrutas Amanda. "Mul on lapsed, kes tahavad riideid saada,ja kus ma neile võtan, kui poed on ammu tühjad. Ja ma pole käinud oma lapsi siit-sealt tea kellega korjamas. Need kõik sinuga saadud." (lk 16-17)