Tallinna Prantsuse Lütseum

Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. Hea vähemalt, et võib kooli minna lühikestes valgetes sokkides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel. Jumalale tänu, pole mingeid eeskirju, mis puutub sukkadesse. Aga koolis peab kandma tuhvleid, kuna Prantsuse Lütseumi uhked parkettpõrandad ei tohi saada kriimustusi. Koju unustatud pehmed rihmadega mustad tuhvlid tähendaksid märkust "lohakuse" pärast. Oh, küll on ikka ebamugav kanda koolivormi pärast napis supeltrikoos paljajalu jooksmist ristikheinast lõhnaval karjamaal või pehmelt soojal metsajärve liivarannaribal... (lk 7-8)
Sammun Toompealt alla kooli suunas. Minu igapäevane koolitee on tore, varjuliste kastanipuudega palistatud allee, mis suundub otse Hariduse tänavasse, kus asub Prantsuse Lütseumi hele moodne koolihoone. Prantsuse keelt ja kultuuri väikeses põhjamaa riigis edendav kool, kus kõvad kingad ei tohi kriimustada helekollast säravat parketti. Isegi õpetajad käivad kergetes jalanõudes, näidates kamraadlikku solidaarsust õpilastega. Aga nad ei pruugi ju kanda vormi ega vildakaks sõtkutud musti tuhvleid. (lk 12)
Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993