Supeltrikoo

Proosa

Me vahtisime veidrat ürpi ja püüdsime ära arvata, mis otstarve sellel võiks olla.

"Mis see on?" päris Larry lõpuks.

"Iseenesestki mõista supelkostüüm," ütles ema. "Mis see sinu arvates siis olema peaks?"

"Minu meelest näeb see välja nagu üks halvasti nülitud vaal," ütles Larry eset lähemalt uurides.

"Ega sa seda ometi selga pane, ema?" küsis Margo heitunult. "Vaata, see oleks ju nagu kahekümnendal aastal õmmeldud."

"Mille jaoks need voldid ja asjandused kõik on?" küsis Larry huviga.

"Loomulikult ilu pärast," ütles ema nördinult.

"Selle peale ma ei tulnudki! Ära unusta siit kalu välja raputada, kui sa veest välja tuled."

"Igatahes minule see meeldib," ütles ema kindlalt, pakkides jõleduse uuesti kokku, "ja ma kavatsen seda kandma hakata."

"Sa pead ette vaatama, et kogu see päratu riidelasu sind põhja ei vii," hoiatas Leslie teda tõsiselt.

"Ema, see on kohutav, sa ei tohi seda kanda," ütles Margo. "Miks sa ometi midagi moodsamat ei ostnud?"

"Kui sa minu aastatesse jõuad, kallis, ei hakka sinagi enam bikiinides ringi jooksma... sul pole selleks figuuri."

"Tahaksin kangesti teada, millise figuuri jaoks see siin on mõeldud," märkis Larry.

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 177

Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. Hea vähemalt, et võib kooli minna lühikestes valgetes sokkides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel. Jumalale tänu, pole mingeid eeskirju, mis puutub sukkadesse. Aga koolis peab kandma tuhvleid, kuna Prantsuse Lütseumi uhked parkettpõrandad ei tohi saada kriimustusi. Koju unustatud pehmed rihmadega mustad tuhvlid tähendaksid märkust "lohakuse" pärast. Oh, küll on ikka ebamugav kanda koolivormi pärast napis supeltrikoos paljajalu jooksmist ristikheinast lõhnaval karjamaal või pehmelt soojal metsajärve liivarannaribal...
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 7-8