Protektsionism

Proosa

• 1930. aastate alguse arhitektuurihariduse muudatused toimusid majanduskriisi taustal, kuid juba 1935. aastal alanud ehitusbuum näitas, et arhitektide hirm tööturu pärast oli lühinägelik – tööd ja konkursse tuli palju. Tänapäeval pole enam midagi imelikku selles, et Eesti arhitektid töötavad ka Austraalias, Singapuris jm, kuid nad ei ole sinna põgenenud, vaid ennast arendama läinud. Loodan, et ka Eesti arhitektide liit on nüüdseks mõistnud: Eesti piirides mõtlemine enam ei toimi. Vanast ei tasu iga hinna eest kinni hoida ning turuprotektsionism on lausa karistatav. Arhitektuuriõpe on alati olnud seotud arhitektuuri enda arengu ja vajadustega. Tänapäeva kõrgtehnoloogilises maailmas tuleb arhitektidel teha inseneridega koostööd rohkem, kui kunagi varem. Ehk on aeg tunnistada: TTÜ arhitektuuriinstituudi loomine oli Eesti arhitektuurihariduses vajalik samm ning see tehti õiges suunas.
  • Karin Hallas-Murula, "Arhitektuuriharidus ja ajalugu" Sirp, 12.06.2015

• XVII sajandi lõpust alates ja läbi kogu XVIII sajandi oli Flandria niplispitsi tähtsamaks keskuseks Brüssel. Brüsseli pits kandis ka nimetust l'anglaitare ehk inglise pits, sest pärast brüsseli pitsi impordi keelustamist Inglismaal smugeldati seda sinna inglise pitsi nime all. (lk 8)
• Pitsi kolmandaks juhtmaaks on Prantsusmaa. Algul veeti sinna nõelpitse Veneetsiast, mis tegi riigile nii palju kulutusi, et XVII sajandi vältel kehtestati kaks moedekreeti. Esimeses keelati liigne pitside tarbimine ja seati sisse seisuslikud piirid pitside kandmise hulga kohta. Teises, kui Veneetsia oskustööliste abil oli rajatud ka oma nõelpitsi keskus Alençon'is, nõuti vaid kodumaise pitsi kandmist ja keelustati import. (lk 9)
  • Helene Kuma, "Niplis", 1998