Proua
Proosa
[muuda]- Ema õmblusmasin aitas Johanna gümnaasiumi, aga lõpetada ta ei jõudnud, ju siis oli õmblusmasinaid vahepeal liiga palju saanud ja igaüks ise õmblema hakanud, ja ega ema mõni saksarätsep olnud, tema tegi oma tänava prouadele kleite, ja need polnud miskid õiged prouad, kui proua all mõelda üht suurtsugu daami, kes vähemalt neli korda aastas endale uue kleidi laseb teha.
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 17-18
- Ohusignaali märkamata tõstis Walter McFadden mõlemad käed. "Kuule, väike proua. Ma ei tea, mida..."
- Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Joanna käsi sähvatas välkkiirelt ettepoole. Ta haaras mehe väljasirutatud pöidla ja painutas seda jõuga randme poole. Walteri kätt läbis põletav valu. Mõistmatagi, kuidas see juhtus, leidis Walter McFadden end äkki põrandalt, üks põlv vastu maad, Joanna Brady tema kohal seismas.
- "Ära väikeprouata mind enam kunagi, šerif McFadden!" sisistas naine. "Ja ära käsi mul suud pidada ning oma asjadega tegelda! See on minu asi!"
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 64-65
- Minuga otse kõneldes kutsusid salateenistuse agendid mind pea alati "prouaks". Nagu näiteks, "Siitkaudu, proua. Palun astuge tahapoole, proua." Ja "Proua, teie auto on kohe siin."
- "Kes on proua?" tahtsin ma alguses küsida. Proua oli minu arvates vanem naine, kel on korralik käekott, hea rüht ja praktilised kingid, kes võib-olla istus kusagil meie lähedal.
- Kuid mina olin proua. Proua olin mina. See oli osa sellest suuremast nihkest, hullumeelsest üleminekust, mille keskel me asusime. (lk 294)
- Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018