Süli

Luule

Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu
või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?

Täis laukaid sügavaid on soode süli.

Gustav Suits, "Soolaugastel" kogus "Tuulemaa"

olla maa kui magava hiiglanna rüpp
olla põld kui päratu emakatupp
olla välkuv teras adra himuras keres
olla sigituskihk kündja tegijaveres

Urve Karuks, "Olla", rmt: "Kogutud luuletused", 2019, lk 12

Jah, olla, olla, tingimata olla
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
ja kahtluste ning tülpimuste tupest
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
mu lapsepõlve lapselikke ulmi
   (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
ähvardab uputada pettumuste mutta.

Paul-Eerik Rummo, "Hamleti laulud" 1, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 53

Rohtlaande ringutand mets enda, avali pihud ja süli.
Meelitab ekslema endasse jalgu ja laule mu nõnda,
mähkuma väänlevi liaanesse, rippuma oksil kui leekiv-verevad õied,
heituma heliotroopide lõhna kui ududest küllastund tiiki,
lamama sulgiste peekrite põhjas kui kastepiiskade mürk.

Ilse Lehiste, "Painaja", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989, lk 11