Mine sisu juurde

Unistus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Ulm)
Alice Emily Donkin, "Uneldes" (1882)
Pieter Haaxman (1854-1937), "Unistused", s.d.
Marie Magdeleine Real del Sarte (1853-1927), "Unistus", s.d.
Lillian Mathilde Genth (1876-1953), "Unistuste pühamu", s.d.
Lola Liivat, "Unistuste kaugused" (1972-1973)
Maj Trang, Follow the Dream (2014)

Proosa

[muuda]
  • Ainult neljas kuninga poegadest, Ramses, kelle oli sünnitanud kuninganna Nitokris, ülempreester Amenhotepi tütar, oli tugev nagu härg Apis, kartmatu nagu lõvi ja tark nagu preestrid. Lapsest saadik ümbritses ta ennast sõjaväelastega ja juba siis, kui ta oli alles lihtne kuningapoeg, kõneles ta sageli: "Kui jumalad ei oleks teinud mind kuninga nooremaks pojaks, vaid vaaraoks, ma alistaksin nagu Ramses Suur üheksa rahvast, keda Egiptus veel ei tunne, ehitaksin templi, suurema kui terve Teebai, endale aga püstitaksin püramiidi, millega võrreldes Cheopsi hauaehitus oleks nagu roosipõõsas kõrge palmipuu kõrval."


  • Caroline klõbistas erutatult portselani ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele teed valama.
"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles teetassi vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht raamatut," seletas ta.
"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis:
"Millest?"
"Nõidusest... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade sugestiooni psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"."
"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla otsekohene ja viisakas.
"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?"
"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust."
"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate."
"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "Meie ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest."


  • Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS.


  • Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta unistas sellest, et Marss muutuks roheliseks ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda varju, pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; toidu ja mõnude arhitektuur - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist õhku kopsude jaoks ja kõrvu kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumivalges voodis ja see uinutab su magama. (lk 81)


  • Tom vahtis lakke ja unistas laevareisist Kreekasse. Ta sõidab Veneziast üle Aadria mere ja siis üle Joonia mere Kreeta saarele. Vaat, mida ta suvel teeb. Juunis. Juunis. Kui armas ja õrn sõna, selge, ramb ja päikesepaisteline. (lk 163)
  • Tom püüdis Kreekale keskenduda. Kreeka oli tema silmis otsekui kullaga häilitud — sõjameeste soomusrüüde kullaga, kuulsate päikesekiirte kullaga. Ta nägi vaimusilmas rahulikke raidkujusid, niisuguseid nagu Erechtheioni karüatiidid. Tom ei tahtnud minna Kreekasse, sõrmejäljed Damoklese mõõgana pea kohal rippumas. See rikuks tuju. Ta tunneks end põlastusväärse rotina, kes sibab Ateena rentslites, räpase kerjusena, kes palub Saloniki tänavatel almust. Tom surus käed näole ja puhkes nutma. Kreekaga on lõpp, unistus oli lõhkenud nagu kuldne õhupall. (lk 185)



  • Soovid ja unistused on inimese pärisosaks. Nad võivad olla õilsad ja innustavad, kuid ka kadedad ning kurjad. Viimaseid valvab hoolega vanakurat, olles kohe valmis neid täitma. (lk 42)
    • Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46


  • Tollimäge ei saanud muidugi võrrelda küla parimate taludega, nii hoonete kui ka põldude poolest arvati teda rohkem viimaste kilda. Aga seda raakas maad oli tal rohkesti ja kui hektareid lugeda, siis võisid sa julgesti tulevikuplaane pidada. Ja ega sa nii päris pisikeste plaanidega leppinudki. Sel ajal ju muud unistust õigel mehel polnudki kui see, kuidas naabrit üle trumbata, kuidas kõrgemad kambrid ja kõvemad tallid ehitada, kuidas põllupiire laiemale nihutada ja niikaugele jõuda, et üleaedne kadedusest kõrvu hakkaks kratsima. Ega's sinagi teisest taignast olnud. (lk 52)
  • Niigi oli sul tegemist, et Tollimäe rahaasjad kuidagi juttis hoida. Viljahinnad langesid iga päevaga, liha ei maksnud enam mitte kui midagi ja piimakari oli niru. Nii suvel kui talvel jäi lehmade ninaesine viletsaks ja küllap sa isegi olid selles süüdi. Igipõliste peremeeste eeskujul söötsid sa ristikheina hobustele, lehmakondid pidid leppima põhu ja kaevuveega. Aasaheina kogunes ikka üsna pisut, sest suurem osa Tollimäe heinamaast solises alles vee all. Raha jäi seetõttu niisuguseks pühaks pildiks, mida seitsme luku taga tuli hoida ja mille ees tuli teha kümme kummardust, enne kui teda puutuda tohtis. Maksud aga kollitasid ööd ja päevad, neid oli väikeseid ja suuri, selle- ja teisenimelisi, nii et unistused ajakohastest põllutööriistadest pidid esialgu jääma ainult unistusteks. Aga ka unistustel on oma väärtus ja niikaua kui inimene unistada tohib, on kõik korras. (lk 55)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel."
Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt.
Hallsilm vaikis ja ohkas. Ta sai aru, et läheb veel palju aega, enne kui tondinahad unistama õpivad. Kui Hallsilm solvangust üle sai, jõudis ta mõte kaugemale rajale. Ta taipas, et oli oma kaaslastele unistuse pähe lihtlabase minevikupildi välja pakkunud.
Tondinahad nohisesid ammugi juba lõkke ümber magada, aga Hallsilm ei saanud kuidagi sõba silmale. Teda üllatas, kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda.


  • Vanaema lubas endale pisikese ilusa unistuse:
"Oh, kui mu sääreväristaja veel alles oleks! Istuksin selga ja põrutaksin, kuhu tee viib!"
Ta vaatas meile oma siniste silmadega mõtlikult otsa, nagu oleks kurb ja kaunis lahkumishetk käes, mootor podisemas, paak bensiini täis ja ees ootamas kutsuvad kaugused.


  • Häda oli selles, et Porgandil oli sõbralik, aus ja aval nägu, nii et sa tahtsid talle kõigest rääkida. Abiks polnud ka see, et seersant Pisipepu oli kaptenisse kergelt armunud, kuigi viimane oli selgelt ja kindlalt juba võetud - aga ta oli ka päkapikk... nojah, vähemalt ametlikult, ja unistused tulevad ilma küsimata. (lk 169)
  • "Tead, see on väga arveametniku moodi öeldud!" pahvatas Lõbus.
A. E. Pessimal jäi rahulikuks. "Tänan, seersant Pisipepu, ma võtan seda komplimendina, kuna loogika on laitmatu. Seda tuntakse vajaduse kohutava loogika nime all. Ellujäämist ohustavate olukordade loogika on mulle väga hästi tuttav."
Tool kriuksatas - kapten Porgand kummardus jälle üle laua. "Ärge pange pahaks, inspektor Pessimal, aga kas ma tohiksin uurida, millised ellujäämist ohustavad olukorrad võivad topeltraamatupidamise juures tekkida?"
A. E. Pessimal ohkas. "Rahandusaasta lõpu poole võib asi päris ohtlikuks minna, kapten. Kuid ma saan aru, mida te silmas peate, ja kinnitan teile, et ma olen lugenud iga viimast kui selleteemalist memuaarideraamatut, käsiraamatut, päevikut ja pudelisse pandud teadet - selle all mõtlen ma muidugi pudelist võetud teadet -, mis on praegu kättesaadavad, ja uskuge mind, te oleksite hämmastunud, kui kuuleksite, milliseid hirmsaid otsuseid inimeste grupid vahel langetama peavad, et vähemalt mõned, kui mitte kõik, ellu jääksid. Klassikaliseks näiteks on laevahukust pääsenud meremehed, kes triivivad paadiga ookeanil, kusjuures päästmisvõimalus on imeväike. Tavaliselt on kombeks süüa üksteise jalgu, aga varem või hiljem kuivab koibadevaru kokku, kui ma tohin nii väljenduda. Seejärel tekib küsimus, kes peab surema, et teised ellu jääda saaksid. See on hirmus matemaatika, kapten." Alles nüüd A. E. Pessimal punastas. "Andke andeks. Ma tean, et ma olen väike, nõrk mees, aga ma olen kokku pannud suure raamatukogu: ma unistan ohtlikest kohtadest."
"Vahest te peaksite tegema jalutuskäigu läbi Surmavarjude, inspektor," tähendas Porgand. "Siis ei peaks te unistama. Jätka palun, Lõbus." (lk 170-171)


  • Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll maja, aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks oma unelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaid juhuse läbi leidma, siis oleks unelm teostunud õigel moel.


  • Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.
Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha.


  • Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. Linna ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga poliitiku unistus oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni pilvelõhkuja. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on sentimentaalsuse täielik puudumine ja totaalne huvipuudus mineviku vastu.


  • Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada.


  • Vait olla ongi kõige parem. Mõtled lihtsalt enda mõtteid. Unistad. Sa ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea millestki aru andma. Unistamise juures ongi kõige parem see, et sa ei pea ennast kellegi ees õigustama. Ükski mõte ei ole keelatud. Lihtsalt istud hilisööl oma suure õega köögilaual, kõlgutad jalgu, oled vait ja unistad. Noh, vähemalt niikaua, kuni su õde otsustab selle kõik ära rikkuda.


  • See kõik tuli sellest, et too poiss oli jätnud ripakile oma lapsepõlveunistuse. Seda ei tohi teha! Siis võib juhtuda koledaid asju. Unistus võib norutama jääda ja tasakesi haihtuda, aga ta võib ka kurjaks saada, nagu juhtus selle laevaga. Ja see on väga ohtlik!


  • [---] pole midagi praktilisemat kui unistamine.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 46


  • Unistused on miski, mida naljalt ükski argument ega tark jutt ei purusta. Unistustel on teflonpind. Ainus, mis nende vastu aitab, on nende teokstegemine.
    • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA, 2019, lk 59


  • President Putini ekspansionistlik unistus luua suur Novorossija ei saa jääda püsima. Kui kaua veel võime küsida: kes on järgmine? Me peame sellele lõpu tegema. Praegu kannab iga inimene vastutust võitlemise eest selle Euroopale suunatud ohu vastu ja Euroopa väärtuste nimel.


  • Jim: Lõpus istusime Lonega kumbki oma raamatuga diivanil, kaks monotoonset suitsujuga tõusid lakke. Raamat, mida käes hoidsin, meenutas kirstu, ma olin unistanud kirjutamisest, olin unistanud klaverimängust, aga kõik unistused olid nüüdseks surnud. (lk 138)

Luule

[muuda]

Noomida tihti saand, kuid siiski lahti
  ei lase kaasasündind tundeist ma,
hüljates rikkuse- ja teadmisjahti,
  ma sellest unelen, mis teoks ei saa.

  • Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181


Sest pattude patt on kõik maotu, kõik inetu,
    tuhmund ja loid.
Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks - oo
    loomingu võit,
Kui veest ja taevast ja maast saaks kuldlaegas, kus
    hoiaksin noid
Oma ulmi - su pildi mu südames roosina punavat õit!


Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad;
Olen laotanud ulmad su jalgade ette;
Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad.

  • William Butler Yeats, "Ta igatseb endale taevakangaid" (1899). Tõlkinud Märt Väljataga


Tsivilisatsiooni oraakel
"Sina ei pea elama üksipäini unelmais
vaid igas viletsuses
mis sünnib meie
seadusandlusest"


Ometi -
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.


Lappan vanu unistusi:
nende väärtus on null.
Riiki, mis selle raha välja lasi,
pole ammu enam.
Üritan unistada uusi,
aga inflatsioon on nii kiire,
et ei jõua.


Kurbus lendab linnataewas
nagu särawwalge lind
Rahwas osta unistusi
kuni neil on odaw hind
Rahwas osta unustust kui
unelmad on yle jõu

  • Liisi Ojamaa, "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45


I have a dream!
Suur aurav seljanka
minu ees päikselisel laual
maikuupäeval.

Allikata tsitaadid

[muuda]
  • Need, mis viivad ajas tagasi, on mälestused. Need, mis edasi viivad, on unistused.
  • Hoidke enda unistustest kinni, sest ilma nendeta on elu nagu murdunud tiivaga lind, kes ei saa lennata.
  • Te võite öelda, et ma olen unistaja, kuid ma ei ole ainus.
  • Unista, nagu elaksid sa igavesti, ela, nagu sureksid sa täna.