Mine sisu juurde

Langston Hughes

Allikas: Vikitsitaadid
Langston Hughes, 1936.

Langston Hughes (1. veebruar 1901, Joplin, Missouri osariik, USA – 22. mai 1967, New York) oli USA prosaist, näitekirjanik, luuletaja ja aktivist.

Luule

[muuda]

Venides jõnksliku uimase viisiga koos,
Õõtsudes edasi-tagasi maheda ümina hoos,
Ma kuulsin neegri häält.
Ühel õhtul Lenoxi tänaval
Vana kahvatu gaasitule all
       Ta laisalt kõikus sääl...
       Ta laisalt kõikus sääl...
Ja Väsind Bluus oli tema suul.
Mustad sõrmed valgete klahvide peal
Panid õnnetu klaveri oigama.
       Oh bluus!
Ise õõtsus, tool logises tema all,
Kurba räbaldund viit mängis muusikanarr.
       Magus bluus!
Musta mehe hingest tuli ta.
       Oh bluus!
Sügavnukker oli ta lauluhääl,
Neeger laulis ja klaver oigas sääl:
       "Põle keskit mul ilmas suures
       põle keskit muud kui mina ise.
       Jätan oma mured maha
       Ja lõpetan nurisemise."

Põnt, põnt, põnt, tegid ta jalad siis.
Võttis veel paar nooti, laulis edasi:

       "Mul on Väsind Bluus
       Ja ma rahu ei saa.
       Mul on Väsind Bluus
       Ja ma rahu ei saa.
       Õnne enam pole mul,
       Tahaks surnud olla ma."
Ja läbi öö püsis see viis tema suul.
Tähed kustusid taevas ja nõnda ka kuu.
Laulja lõpetas mängu, läks voodisse,
Ikka Väsind Bluus kajas ta pea sees.
Ta magas kui kivi või surnud mees.


Minagi laulan Ameerikast.

Ma olen tumedam vend.
Nad saadavad mu kööki sööma,
kui seltskond tuleb.
Aga ma naeran
ja söön korralikult
ja kasvan tugevaks.

Homme
ma istun laua ääres,
kui seltskond tuleb.
Keegi ei julge
öelda mulle
"Sina söö köögis"
siis.

Pealegi
nad näevad, kui ilus ma olen,
ja neil on häbi -

Minagi olen Ameerika.


Armastasin oma sõpra.
Ta läks mu juurest ära.
Rohkem pole midagi öelda.
Luuletus lõpeb
sama vaikselt kui algas -
armastasin oma sõpra.