Reljeef

Proosa

Nüüd tulevad lohud ja muhud. Muld on siin viljakas, maa sees käib terve suvi vilgas elutegevus. Mutiaugud, mügride kaevikuliinid ja koerte kraabitud urud ei ulatu kuigi sügavale, ent võivad olla väga salakavalad. Talumajapidamistes või nende lähedal võib kohata ka mastaapsemaid süvendeid, nagu vana kaev, liivaauk, kartuliauk, prügiauk, kinnikasvanud tiik ja nõnda edasi. Muhkusid moodustavad vana kännujuurikas, külili vajunud raiepakk, puuriida alus või lillepeenra piirdeks asetatud kivi, mis on salalikult rohtu kasvanud. Liikumine eesti taluõues eeldab aastatepikkust harjutamist ja suguvõsaliinis edasi pärandatud kogemust, kuidas ellu jääda negatiivsete ja positiivsete pinnavormide käsitamatus rägastikus. See on tõeline topograafiline väljakutse.
- Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 185

Toomemägi öeldakse olevat ürgne looduslik oaas, ent siin pole midagi looduslikku. Kogu reljeef on tegelikult vene sõjardite kätetöö. 1760. aastatest hakkavad venelased ehitama suurejoonelist kindluslinna. Baeri ja Vallikraavi tänavalt on selgelt näha: siin on bastion, siin on fassid, siin on flangid, siin on taskud, siin kurtiinvall. Kõik on tehislik.

Missugune oli looduslik Toomemägi? Väga napilt tean ainult ühte plaani 17. sajandist. Sellist kompaktset asja, nagu Toomemägi, ei olnud. Olid kaks küngast ja üks neemik.

Kaur Alttoa, intervjuu: Jüri Saar, "Kaur Alttoa: Kui keskaja inimene toomkiriku juurde jõudis, oli ta oma suured imestamised juba ära imestanud", Postimees, 23. september 2022

Luule

Klaasi all on minu maa,
valge reljeef
kaart, millel linnad on punased täpid,
seinasuuruseks kahandatud,
ja selle kõrval 10 fotosuurendust,
iga provintsi kohta üks,
lillakaspruunides ja harvpunastes toonides,
puude rohelus tuhmunud;
kõik sinised see-eest
ennastkehtestavalt puhtad.
...
Kelle unistus see on, tahaksin teada:
kas see on fabritseeritud
hallutsinatsioon, küüniline fiktsioon, üksnes
ekspordiks mõeldud ahvatlus?

Margaret Atwood, "Bostoni turismikeskuses", rmt: "Moondatute laulud", tlk Ene-Reet Soovik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 26-27