Salla Simukka

Salla Simukka (sündinud 16. juunil 1981 Tamperes Soomes) on soome kirjanik ja tõlkija.

"Punane nagu veri"

Salla Simukka, "Punane nagu veri", tlk Kadri Jaanits, 2014.

Maa oli puhas ja valge. Veerand tunni eest oli maha sadanud värske kiht pehmet kohevat lund. Veerand tunni eest oli kõik veel võimalik olnud. Maailm oli paistnud ilus ja kusagil kauguses oli terendanud tulevik - helgem, rahulikum ja vabam. Tulevik, mille nimel tasus riskida, panna kõik ühele kaardile, proovida end ühe tõmbega lahti rebida. (lk 9)
Iga hetkega segunes nüüd valgega järjest rohkem punast. Punane valgus laiali, laienes, liikus salamisi lumekristalle mööda edasi ja muutis nende värvi. Osa punast oli pritsinud täppidena kaugemale lumepinnale. See oli nii ere, et kui tal oleks olnud hääl, siis kuulutanuks ta oma punasust kindlasti valjult. (lk 9)
Selles äris kadus aeg-ajalt ikka mõni inimene. Ja koos temaga raha. Selle riskiga tuli arvestada, see oli otsekui loomulik kadu, otsekui toidupoes riknevad puuviljad, mis lihtsalt minema visatakse. (lk 10)
Kortsunud viiesajaeurone on sama hea raha nagu silegi. Selle eest saab kolme kuu toidu, isegi nelja, kui olla hoolas ja piisavalt kokkuhoidlik. Selle eest on võimalik panna üks inimene küllalt pikaks ajaks vaikima. Viissada eurot on paljude jaoks saladuse hind. (lk 10)
Viie minuti eest oli Natalia mõelnud ka mehele ja tema natuke kohmakatele kätele. Kas mees hakkab temast puudust tundma? Võib-olla natuke. Võib-olla õige pisut. Siiski mitte piisavalt, sest mees polnud teda tõeliselt armastanud. Kui mees oleks teda tõeliselt armastanud, oleks ta Natalia asjad korda ajanud, nagu ta korduvalt lubas. Nüüd oli Natalia pidanud oma asjad ise korda ajama. (lk 11)
Ta oli tundnud suus vabaduse ja hirmu maitset. Need maitsesid nagu raud. (lk 11)
"Äratus! Üles! Maast lahti! Mina sinu asemel isegi ei kaaluks voodissejäämist!”

Karjumine täitis Lumikki Anderssoni kõrvad. Hääl oli talle kahetsusväärselt tuttav. See oli tema enda hääl. Ta oli salvestanud oma karjumise mobiili äratushelinaks, sest arvas, et see ajab ta soojast voodist välja kiiremini kui miski muu. Mõjus. Ta ei kaalunud tõepoolest voodissejäämist. (lk 21)

Esmaspäev, 29. veebruar. Lisapäev. Maailma kõige mõttetum päev. Kas see poleks võinud olla rahvusvaheline puhkepäev? Päev oli ju igal juhul liigne. Miks oleks keegi pidanud sel päeval midagi mõistlikku või kasulikku tegema? (lk 21)
Oli veel pime, liiga pime, et ärkvel olla. Lund oli küll kõrgete hangedena igal pool, aga pimedust see palju valgemaks ei teinud. Päevad ei hakka veel tükil ajal pikemaks venima. Pimedus hoiab põhjalat oma kägistavas haardes veel poole märtsini.

Lumikkile ei meeldinud see osa talvest. Lumi ja pakane. Liiga palju nii ühte kui ka teist. Ja kevad ei lasknud end veel isegi mitte aimata. Talv muudkui kestis ja kestis ega paistnud kunagi lõppevat. Tarretas kõik aeglaseks ja nüriks. Üks külmetamine kogu aeg, nii kodus, õues kui ka koolis. Paradoksaalsel kombel tundus talle mõnikord, et ainult jääaugus polnud külm, aga ka seal ei saanud iga päev käia. (lk 21-22)

Kohv maitses nagu kohv. Midagi muud Lumikki sellelt ei oodanudki. Ta ei sallinud kõiksugu imalaid ja veidraid šokolaadi-kardemoni-vanillikohvisid. Kohv olgu must ja kange, asjad olgu asjad ja korter korter. (lk 23)
Ema oli viimati külas käies jälle käsi kokku löönud. "Kas sa ei taha siin tõesti üldse midagi sättida? Kodusemaks teha?" Ta ei tahtnud. Lumikki oli korteris elanud poolteist aastat. Mööblit polnud rohkem kui paks madrats põrandal, kirjutuslaud, sülearvuti ja tugitool. Esimestel kuudel oli ema peale käinud, et Lumikkile tuleb osta voodi ja raamaturiiul, aga Lumikki oli pakkumisest kangekaelselt keeldunud. Raamatud olid põrandal hunnikus. Ainuke "sisustuselement" oli mustvalge Muumi kalender. Miks ta oleks pidanud mingi pesapunumisega vaeva nägema? Ega see polnud mingi "Naabrist parem". Ühetoaline oli lihtsalt koht, kus ta keskkooli ajal elada kavatses. Ta ei plaaninud sinna pikemaks paigale jääda, selles mõttes polnud korter tema kodu. (lk 22)
Tõsi, õhk oli kodus sageli elektrit täis, aga nii oli see alati olnud. Vähemalt nii kaua, kui Lumikki mäletas. Ta polnud kunagi päriselt aru saanud, millest see tuleb, sest ema ja isa ei tülitsenud omavahel kunagi, igatahes mitte tema nähes ja ka tema ei tõstnud nende peale häält. Kui lahkumine juba ukse ees seisis, olid ema ja isa teda teinekord pikalt kallistanud, mis oli imelik ja omamoodi piinlik, sest sellised asjad polnud nende peres kombeks. (lk 23)
Lumikki tundis ängistust. Kui ta oli lõpuks oma asjad vanemate abiga Tamperesse kolinud ja ukse esimest korda nende selja taga kinni pani, oleks tema õlult otsekui võetud suur koorem, mille olemasolust ta polnud ise midagi teadnud. (lk 23)
Vanemad olid õnnistanud teda nimega, mis ei vastanud sugugi tegelikkusele. Tähendas ju Lumikki soome keeles Lumivalgekest, aga tema juuksed polnud kaugeltki mustad, nahk ei säranud valgelt ning ka huuled polnud silmatorkavalt punased. Juuksevärvi ja meigi abiga oleks võinud muidugi nime ja peegelpildi omavahel vastavusse viia, aga ta ei näinud selleks vajadust ja teiste arvamusest ta suurt ei hoolinud. (lk 23-24)
Kooliuksel võttis teda vastu tuttav hektiline helide kaos. Kõigil oli kiire ja kõik tahtsid oma kiirustamist kõva häälega kuulutada. Väljendusoskuste gümnaasiumi säravalt intelligentsed ja pimestavalt loomingulised õpilased. Lumikki teadis, et on tarbetult irooniline, aga mõnel hommikul oli tal kõiki neid kirevaid rõivaid, dramaatilisi žeste ja seda vaikiva kokkuleppe piires väljendatavat isikupära ja ainulaadsust raskem taluda kui tavaliselt. Lumikki ärrituse taga oli kummatigi peidus tänutunne. Ta võis käia just selles koolis. Ta ei pidanud enam olema Riihimäel. Ta oli astunud väljendusoskuste gümnaasiumi, et pääseda Riihimäelt. Vanemad poleks ehk muidu nii kergesti leppinud Tamperesse kolimisega, aga koht erigümnaasiumis oli piisav põhjus. Esimeste kuude jooksul uues koolis oligi Lumikkil olnud tunne, et ta on sattunud paradiisi. Pikapeale oli see tunne lahtunud, ta oli hakanud nägema kooli argipäeva ja märganud rõõmsate naeratuste taga palju kadedust, teesklust, näitlemist, eneseupitamist ja ebakindlust. (lk 24)
Lumikki oli oma-raha-eest-taimetoitlane. Ei ostnud oma raha eest liha. Teiste ostetud ja valmistatud liha sõi ta küll. Võib-olla oli see silmakirjalik, aga igatahes praktiline. (lk 25)
Meeldivad ja nutikad, leidus neidki. Ja Lumikkil polnud tavaliselt kombeks teistesse üleolevalt suhtuda. Ta teadis, et paljude jaoks oli roll kaitsemask, mis enne koolipäeva algust näole tõmmati, et leida kergemini oma kohta sadade teiste seas. Seda ei pannud ta kellelegi pahaks. Ta oli siiski otsustanud kohe esimesel koolipäeval, et ei lase end ühtegi kategooriasse liigitada, ei mahu raamidesse, mille põhjal teised hakkaksid tema kohta oletusi tegema. (lk 26)
Lumikki jõudis pimiku ukse taha ja vaatas ringi. Kedagi polnud näha. Ta astus vaheruumi ja sulges enda järel ukse. Läks pimedaks. Harjunud liigutusega avas ta käsikaudu pimiku ukse. Käsi mäletas vahemaad. Läbitungimatu pimedus. Vaikus. Rahu. Hetk iseenda jaoks enne koolipäeva algust. Tühjakslaadimine. Täislaadimine. Igapäevane rituaal, millest keegi ei teadnud. See komme oli ühtaegu nii mälestus minevikust kui ka tükike tänasest päevast. Palju aastaid oli Lumikki pidanud otsima peidupaika, sest ta kartis. Varjuliste soppide ja pesade leidmine oli olnud ellujäämise eelduseks. Nüüd ei olnud asi hirmus, vaid soovis leida privaatne ruum ka kohas, mis oli kõigi oma. Pimik oli tema vabadusesaareke, kus ta võis enne teiste inimeste sõnade, häälte, arvamuste ja tunnete keskele astumist korraks hinge tõmmata. (lk 27)
Siin elus oli kõige parem oma nina igale poole mitte toppida. See oli juba aastaid olnud Lumikki moto. Hoia eemale, ära sekku, ära topi oma nina teiste asjadesse. Kui hoiad suu kinni ja räägid ainult siis, kui on tõepoolest midagi öelda, jäetakse sind rahule. (lk 29)
Ära kunagi tee ennatlikke järeldusi. See oli Lumikki teine moto.

Või noh, motodest rääkimine oli ehk väike liialdus. Tegelikult olid need pigem põhimõtted või ideed, mis olid osutunud kõlblikeks ja kasulikeks, mõnikord lausa päästvaiks. (lk 30)

Nüüd tegi Lumikki kõik, et olla nähtamatu. Tähelepandamatu. Õnneks oskas ta olla keegi teine. Kohe pärast kohvikusse sisenemist oli Lumikki läinud tualetti, võtnud seljast üleriided ja kampsuni, lasknud juuksed hobusesabast valla ja pununud need ühele küljele lõdvaks patsiks — soenguks, mida ta kunagi ei kandnud. Ta polnud võtnud mitte kohvi, vaid teed. Ta sirvis naisteajakirja, kuigi tavaliselt luges spordiajakirja või Image'it. Ta istus teisiti, hoidis käsi teises poosis, kallutas pead nagu keegi teine.

Inimesed uskusid, et tunnevad teise juba eemalt ära juuste või rõivaste järgi. Üldiselt võttes oligi see võib-olla nii, aga tegelikult oli teise inimese äratundmine palju keerulisem protsess, kus oli oma osa paljudel, lausa tuhandetel teguritel. Pikkus, rüht, kõnnak, poosid, keha ja näo proportsioonid, miimika, isegi vaevumärgatavad muutused näoilmes, mis vilksatasid mööda nii kiiresti, et neid polnud võimalik teadlikult registreerida. Seepärast oligi raske end kellekski teiseks muuta. Mõne arvates lausa võimatu, ilma ulatuslike plastiliste operatsioonide ja aastatepikkuse harjutamiseta.

Ometigi oli üllatavalt väikeste muutuste abil võimalik vabaneda oma iseloomulikest omadustest, kui teadsid, mida teha. Kui keegi oleks Lumikkit teadlikult pilguga otsinud, teadnud, et ta viibib kohvikus, oleks ta loomulikult ära tuntud. Aga kes vaatas kohvikus istuvaid inimesi nagu võõraid ikka vaadatakse, selle jaoks oli Lumikki lihtsalt üks kummeliteed lürpiv, pisut hipilik kirjaneitsi. Tüdruk, kelle olemuses polnud midagi tähelepanu äratavalt tuttavlikku. (lk 33-34)

Elisa oli üks kooli kenamatest. Ja käitus sedamööda ning pani teised sellega veelgi kindlamalt oma ilusse uskuma. Nähes teda sellisena, nagu ta praegu oli, väsinud ja hirmunud, torkas silma, et ilu oli hoolikalt valmistatud mask, mille olulisim detail polnud mitte õiget tooni huuleläige või professionaalselt tehtud silmameik, vaid tubli annus enesekindlust ja flirti. Elisa naeratus pani poistel südamed puperdama ja peopesad higistama. (lk 34)
Lumikki lähenes Tammelale ja tundis põgusat soojatunnet. Korter polnud muidugi kodu - see oli selge -, aga kas too linnaosa hakkas talle vähehaaval armsaks saama? Mõte oli iseenesest naljakas. Verivorst ja piim Tammela turult. Kohaliku jalgpallimeeskonna, TPV fännamine Tammela jalgpallistaadionil. Nagu iga teine tamperelane. Puu-Tammela üksikute vanade majade naudisklemine ja kunagise Aaltose saapavabriku punasest tellisest hoone imetlemine. See polnud üldse Lumikki Anderssoni moodi, kes hoidus liigsest emotsionaalsusest. Mingil põhjusel oli tal siin ometi pisut helgem ja soojem olla kui mujal. Koduarmastus ei kuulunud tema sõnavarasse, aga eks maailmas oli hullematki kui kiindumus oma kodukanti. Tammelast võiks isegi saada tema kodu. Ümberkaudsed tänavad oleksid elutoaks. Nii see vist natuke juba ka oli, kuigi Lumikki ei tahtnud end ühegi kohaga liiga tihedalt siduda. (lk 39)
Lumikki pilk otsis seinaäärtest üksikuid, teistest kõrvale tõrjutud lapsi. Ta teritas kõrvu, et tabada melu seast hääli, millest ei kosta rõõm, vaid tõeline hirm. Lumikki teadis, et on lapsi, kelle jaoks koolihoov pole mitte talvepäikeses sätendav mänguväljak, vaid õuduste riik, kus päevad on pikad ja mustad nagu öö. (lk 40)

Välislingid