Tartu-Moskva koolkond

Tartu-Moskva semiootikakoolkond moodustus 1960.-70. aastatel Tartus tegutsenud semiootiku Juri Lotmani semiootilise külgetõmbejõu mõjul. Postlotmanlikus olukorras on koolkond muutunud pigem tinglikuks, kuigi mõningase koolkonnajärgse residuaalfluidumi olemasolu on teatud tingimustel endiselt mööndav.

Proosa

• Ehkki Eesti teadusmaastikul tervikuna, iseäranis humanitaaria valdkonnas, on semiootika alates 20. sajandi teisest poolest Tartu-Moskva koolkonna kaudu olulist rolli mänginud, pole erialane semiootikakirjandus raamatulettidelt veel piisavalt kättesaadav. Eriti ilmne on tühimik rahvusvaheliselt tunnustatud autorite eestikeelsete tõlgete osas. [---] Palju parem pole seis Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonda kuulunud autorite teoreetiliste ideede eestindamisega. Oluliselt helgemates toonides saab rääkida üksnes koolkonna juhtfiguuri Juri Lotmani teoste tõlkimisest eesti keelde ning selle äsjaseks kinnituseks on ka need lühikese aja jooksul ilmunud kaks raamatut. (lk 187)
• Kultuurikandjale ilmnevad mälestused tema enda seisukohalt ainuvõimalikena, kuid seejuures mälu eripärast või muudest sotsiaalsetest teguritest tingituna paratamatult ka moonutatutena. Meenutaja võib alati eksida, kuna tal ei pruugi olla piisavalt neid mälestustes sisalduvat "tõde" ülalhoidvaid kaasaegsete meenutusi. Isiklik mälu võib vastuollu minna kollektiivse mäluga. Kultuuriuurija on selles mõttes privilegeeritud seisundis: ta saab kõrvutavalt vaadelda erinevaid mälestusi, arhiividokumente jms ning suhestada neid laiema kultuurikontekstiga. Sellisel juhul ilmnevad need kultuurikandja mälestused koolkonnast kultuuriuurijale läbi teatud perspektiivi – ta käsitleb seda teksti üksnes kui ümbritsevate tekstidega teataval viisil funktsionaalselt suhestatut, mis kõik koos teenivad uurimistöö lõppresultaadi, tervikliku teksti "Tartu-Moskva koolkond" konstrueerimise huvi. (lk 190)
• Kultuurisemiootika ideed ei tekkinud ex nihilo, vaid olid tolleaegsete inimeste teadusliku tegevuse produkt. Selle tegevuse tulemid ehk n-ö teaduslikud resultaadid kujunesid pingeväljas, mida kujundas teadlaste poolt teadustegevuses ideaaliks seatud sõltumatus ülejäänud ühiskonda konstitueerivatest diskursustest, teisalt aga nendestsamadest diskursustest moodustuv ja teaduspraktikat saatev kontekst. Viimase tõttu ei saa rääkida ühe valdkonna determineerivast positsioonist teise suhtes, vaid seda tuleb alati vaadelda laiemas kontekstis: nii ilmneb Tartu-Moskva koolkond ja kultuurisemiootika ühelt poolt kultuurilisest kontekstist mõjutatuna, kuid teiselt poolt liigendab koolkond oma tegevusega ka ise seda konteksti ümber. Kui lähtuda lotmanlikust kommunikatsiooni ja tekstifunktsioonide käsitlusest, siis võib öelda, et just sel viisil oleks ka Lotman ise seda suhet näinud: koolkond kui tekst ei eksisteeri isoleerituna, vaid üksnes dünaamiliselt suhestatuna ümbritseva keskkonnaga – seejuures muutudes ise ja muutes konteksti. (lk 191)
  • Andreas Ventsel, "Eripalgeline Lotman", Vikerkaar 7–8/2011, lk 187-192 (Arvustus: Juri Lotman, "Kultuuritüpoloogia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010; "Jalutuskäigud Lotmaniga", koostanud Mihhail Lotman, Tallinn: TLU PRess, 2010.)

• [Juri Lotmanist:] Ma ei ole kindel, kas see koolkond oleks välja kujunenud ilma temata. Selle üle võib spekuleerida. Võib-olla oleks olnud midagi muud, mingisuguse teise kujuga asi. Mitte selline Moskva-Tartu koolkond, nagu see meil täna on. Muidugi öeldakse, et ühest inimesest kunagi ei sõltu kõik, aga ma arvan, et ta oli vajalik komponent sellel juhul.
  • Piret Peiker, intervjuu: "Juri Lotmani sünniaastapäeva tähistatakse mitme konverentsiga", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 26.02.2012