Teemoon

Proosa

• [Risku/Stenbacka:] Stenbacka kastis lilli, tatsus pehmetel vaipadel ringi ja rääkis, mulle või lilledele:

"Õpetaja on nagu saatja, kes saadab oma õpilase teele... paneb teemoona kaasa. Teemoon on tähtis... mida sa paneksid näiteks kirikumuusikutele?"

Stenbacka sulges silmad, kastekann värises käes:

"Orelimängijatele suitsusinki ja hapupiima. Puhkpillimängijatele vorsti... Bratwurst'i ja õlut, see tähendab vaskpillimängijatele. Ja flötistidele... aedmurakaid ja vahukoort... natuke likööri. Pianistidele... vabandust... lihapalle... ei... linnuliha, kana... kana bonne femme... ja tšembalomängijatele põldvutti... ja kodust saia õpetajatele, või mida?"

Stenbacka pani käe mu põlvele:

"Ja sellele kõige armsamale õpilasele šampanjat ja kaaviari. Mõnikord natuke beseed ja musisid... neegrimusisid muidugi. Ja rukkileiba kõigile... saad aru? Rukkileiba peab olema... muidu läheb elu jampsiks kätte. Ja siis randa... toidukorv kaenlas. Ei mingit nuttu... kiire hüvastijätt. Õpilane on see, kes alati lahkub, õpetaja jääb. Õpetaja vaatab järele, aga õpilane vaatab ettepoole ja unustab õpetaja. Mõistad?"

Stenbacka kallas hõbedasest, pika tilaga kannust veel kohvi:

"Noorest peast kujutad ette, et mõni jääb. Aga keegi ei jää. Õpilane peab maailmas ringi vaatama... ja seljakotis peab rukkileiba olema. Ja šampanjat. Kui emb-kumb puudub, ei tule sellest midagi. Sina oled noor õpetaja... kui sa nüüd ikka tõesti õpetama hakkad... sa kujutad ette, et mõni jääb..." (lk 19)

• Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018.