Timur Vermes

Timur Vermes on saksa kirjanik, kes on tuntuks saanud 2012. aastal ilmunud satiirilise romaaniga "Ta on tagasi" ("Er ist wieder da"), mis räägib Adolf Hitleri elluärkamisest 2011. aastal. Romaan ilmus 2013. aastal ka eesti keeles Piret Pääsukese tõlkes.

"Ta on tagasi"

Kõigepealt juurdlesin: mida olin teinud eelmisel õhtul? Mõõdutundetut alkoholitarbimist ei pidanud kaalumagi, ma ju ei joo. (lk 7)
Juba esimene pilguheit andis huvitavat infot. Kioski küljel rippus arvukalt kirevaid lehti - türgi keeles. Ilmselt liikus siin nüüdsel ajal palju türklasi ringi. (lk 14)
"Te peaksite korralikult hommikust sööma," ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. "Väntate siin kuskil lähedal?"

"Väntame...?"

"Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi."

"Filmi...?"

"Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi." Ta naeris ja osutas käega minu poole. "Või käite alati nõndamoodi ringi?" (lk 18)

"[...] Öelge, kuidas teie mundriga on, saate selle ikka enne kätte?"

"Võib-olla juba täna õhtul," rahustasin ma teda, "tegemist on nimelt välkpuhastusega."

Seepeale sai ta naerukrambid. (lk 57)

Tegemist on ühe mehega, ma oletan, et minu hotelli teenistujaga, keda olen saanud korduvalt ühe huvitava uue tegevuse juures jälgida. Kusjuures pole kindel, kas see tegevus on päris uus, minu mälus on see lihtsalt teistsugune, nimelt tehti seda luuaga või leherehaga. Seevastu mainitud mees liikus ringi täiesti uuelaadse, kantava lehepuhumisriistaga. (lk 91)
Aken avanes parkimisplatsile, kus seisid erivärvilised prügitünnid, mille põhjuseks oli see, et prügi tuli hoolikalt sorteerida - küllap jälle toorainedefitsiidi pärast. Ma ei tahtnud mõtiskleda selle üle, millise tünni sisust oli lõppude lõpuks see vilets põrandakate valmistatud. (lk 95)
"Mis selle juures raske peaks olema?" küsisin ma. "Mis nimele siis teile posti saadetakse?"

"Vulcania17 att veeb dee ee," lausus ta. "No näete nüüd: teie nimi on keelatud."

"Kuidas, palun?"

"Ma võin ju veel mõne teise pakkuja juures proovida, aga ega seal suurt vahet pole. Kui polegi keelatud, siis on kindlasti mõni hull selle juba ära võtnud." (lk 108)

Keegi tundmatu pöördus minu poole militaarse probleemiga, ja kuna mul polnud ju parasjagu ühtki riiki juhtida, otsustasin ma kiirelt seda rahvuskaaslast toetada. Järgnevad kolm ja pool tundi veetsin ma seetõttu Minesweeper'i-nimelise miinivälja-harjutusega. (lk 120)
Kõik oli nii rahumeelne, peaaegu argine, ja kuna ma eelistasin oma teekonnal haljasalasid ja väikeseid parke, siis ega seal polnudki paljut, mis oleks tähelepanu nõudnud, kui välja arvata üks segane naine, kes kummardus ilmse pingutusega, et pisut liiga kauaks pügamata jäänud rohust avastada spanjeli ekskremendid ja need üles korjata. Korraks mõtlesin, kas mingi epideemia võib selliseid segaseid põhjustada, aga siiski ei paistnud kedagi tema tegutsemine rahutuks muutvat. (lk 147-148)
"Mina olen Reinhard," ütles põngerjas. See oli tõesti üks armas poisike.

"Kui vana sa ka oled?" tahtsin ma teada. Ta tõi kõhklevalt ühe käe selja tagant välja ja näitas kolme sõrme, enne kui lisas kaheldes neljanda. Hurmav.

"Ma tundsin kunagi ühte Reinhardi," ütlesin ma ja silitasin hellalt ta pead, "tema elas Prahas. See on üks väga ilus linn." (lk 181)