Me kõik oleme järves. Me kõik oleme ujujad teel tundmatu põhja poole. Me kõik neelame liiga suuri tõesõõme ega jaksa enam pinnal püsida. Seepärast ulata mulle käsi, et saaksin kirjutada sinna "appi!", enne kui upun. Aga kui kirjutan selle eksikombel vesiroosi lehele, sest kõik silmade ja kõrvadegainimesed on ammu veest välja läinud, kaldale roninud ja mulle selja keeranud, sest raske piksepilv tõuseb metsa tagant ja sirutab oma varju nagu sinakasmusta keele järve keskkoha poole... (lk 56)
