Vagu

Vagu on pikk kitsas süvend, esineb laialdaselt põllumajanduses, kus vagusid tekitatakse kündmise teel eesmärgiga põllupinda millegi külvamiseks või istutamiseks ette valmistada.

Piibel

palju on mind rõhutud mu noorpõlvest peale:
ometi ei ole minust jagu saadud.
3 Mu selja peal on kündjad kündnud,
nad on ajanud pikki vagusid.

Psalmid 129:2-3

Kui mu põld mu vastu kisendab
ja selle vaod üheskoos nutavad,
39 et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta
ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
40 siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu
ja odra asemel umbrohtu.

Iiobi raamat, 31:38-40

Mu poeg, ära külva ülekohtu vagudesse,
sest lõikama pead seda seitsmekordselt!

Jeesus Siiraki tarkuseraamat, 7:3

Luule

Rutta, rutta, ruunakene,
vea vagu virgasti!
Õhtu sõuab, õhtu jõuab,
pea raugeb päikene.

Ribake veel linamaada —
seitse sülda laiuti —
ülesse meil ühes aada
ligineva õhtuni.

Marie Heiberg, "Kündja laul", rmt: "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 20

Muuda ennast, muutub maailm ,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!

Hando Runnel, "Eetika aine" kogus "Mõru ning mööduja", LR 14/1976, lk 25

Proosa

Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või ülesküntud uudismaa või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.

Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi nõgesepadriku ja nõtkete pajuokste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu joonlauaga tõmmatud. Ainult et kartuleid seal ei kasvanud, kartulipõld oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)

Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori. (lk 64)

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006

Kartulivõtjail paluti end vaos hoida. (lk 122)
- Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017

Vanasõnad

Täna vagu, homme vagu, nädala lõpul põld ju pooleni küntud.
Sandi vagu pikk, oder ahtakene.
Pime õues - piits peos; koit õues - kott seljas; valge õues - vagu taga.
Tulel lai käsi, veel sügavam vagu.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929