Vihakõne
Vihakõne on kõne, mis ajab kellegi vihale kellegi teise suhtes, suure tõenäosusega teeb kõneleja seda nimme.
Proosa
[muuda]- Konservatiivsed poliitikud ja ettevõtted nagu Facebook üritavad kasutada vihakõnet ettekäändena, et avaldada survet anonüümsele kõnele võrgukeskkonnas. Ma leian, et see on ekslik ja ohtlik.
- Anonüümse suhtlusvõimaluse olemasolu on paljude aktivistide puhul nende turvalisuse ja sõnavabaduse tagamise eeltingimus. Facebooki pärisnimereglemendi teemalised feministlikud arutelud on rõhutatult välja toonud, kuidas seksistlike ja rassistlike kommentaaride vastu ei võeta midagi ette ka juhul, kui need on tehtud isiku täisnime alt. Seejuures aga kahjustab see reglement paljusid vihakõne ja ahistamise ohvreid kui ka neid, kes muudel põhjustel elavad teise nime all kui see, mis on ära toodud nende ametlikus isikutunnistuses. Kõige tõhusam meede võrgus leiduva vihakõne vastu on rahastada ja toetada ühinguid, mis võimestavad marginaliseeritud kogukondi enda eest avalikult välja astuma.
- Julia Reda, "3 kiiret küsimust: europarlamentäär ja piraadiparteilane Julia Reda". Intervjuu Feministeeriumile, 6. aprill 2016
- Mina arvan, et religiooni või institutsiooni või organisatsiooni vastu avaldatud karikatuur ei saa olla vihakõne. Vihakõne saab olla uskuja vastu.
- Karmen Turk, vestlusring: "Karmen Turk: sõnavabadus toetub õigusele kritiseerida religiooni, küll aga ei tohi solvata rahvusi", ERR/ETV "Vabariigi kodanikud", 13.01.2015
- Vihakõne ei ole midagi, mis saab olla suunatud ühe inimese vastu seoses tema väidetavate tegudega. Vihakõne eeldab gruppi ja konkreetse grupitunnuse põhjal tehtud üleskutset vägivallale kellegi tervise või elu vastu. Kõik muu, sealhulgas nn tühistamiskultuur, on tsiviilõiguslik küsimus.
- Karmen Turk, intervjuu: Grete-Liina Roosve, ""Tühistage lumi ja tühistage koroona" ehk kust pärineb nn cancel culture", ERR, 18.03.2021
- Kui jälgisin trolliarmee ja mitme asjaomase sotsiaalmeedia kogukonna tegevust, mõistsin, et Kremli võltsinfo üks haavatavaid sihtrühmi olid inimesed, kes töötuna või mõnel muul põhjusel veedavad sotsiaalmeedias palju aega. Sotsiaalmeedia soovitus-algoritmide tõttu pakub ühes vihakogukonnas olemine lõputuid võimalusi liituda teiste samasugustega. Facebooki võltsmullis on radikaliseerumine iga kasutaja jaoks ühe kliki kaugusel. Ja nii kaua, kuni kasutaja ise alistub vihaõhutajate ettepanekutele ning sisule, peetakse teda kasulikuks ja hoitakse rühmas. (lk 55)
- Digikanalites levitatav võltsteave on odav ja ohtlik relv. Ohutsoonis ja propaganda abil kergesti äraostetavad on eelkõige inimesed, kes tunnevad, et ühiskond on neid petnud. Neile pakuvad neti vihakogukonnad ruumi, kus nad saavad ennast ja oma kibestumist pidurdamatult välja elada. Asjatundjad koguvad pettunud inimesed sotsiaalmeedias kokku ja pakuvad nende frustratsioonile tuge. (lk 92)
- Üks kanal, millest olin kirjutanud kui Venemaa propaganda levitajast ja anonüümsete libaprofiilide mürgeldamiskohast, on soomekeelne valeuudiste portaal MV-Lehti. See ilmus veebi 2014. aastal ei kuskilt ja algne nimi oli paljulubav Mitä Vittua??!! Veebilehel avaldati uudiste vormis ehk pealkirja, fotode ja fotoallkirjadega varustatud amatöörlikke, vulgaarseid ja skandaalseid kirjutisi, millest suurem osa olid anonüümsed. /---/
- Tundsin lehe vastu huvi, sest see tõlkis Vene propagandavõrgustiku RT lugusid soome keelde. Veebilehe MV ärritatud toon tuletas mulle meelde Vene anonüümseid trollilehti. See kasutas juba siis ja kasutab siiani Vene propaganda kuldreeglit: 40% valet ja 60% tõde.
- Lugude alla oli MV pannud Facebooki kommentaariumi. See andis igale inimesele, kellel oli Facebookis konto, või trollifarmi moderaatorile võimaluse kirjutada iga artikli alla oma arvamuse. Pakutud võimalust kasutati aktiivselt: kommentaariumid täitusid libainimestest, kes õhutasid rassistlikku vihakõnet, pakkusid Putinit lahenduseks lääneriikide kõigile probleemidele, levitasid vandenõuteooriaid ja oma vaimse tervise ägedaid probleeme. Loendasin mõnikord sadakond sellist libaprofiili, kes kirjutasid välkkiirelt agressiivse kommentaari MV artiklile. (lk 226)
- Jessikka Aro, "Putini trollid: tõsilood Vene infosõja rindelt", anonüümne tõlge, 2020.