Anatolia raputas pead ja pööras aeglaselt pilgu külaliselabajalgadele. Majja astudes oli too kingad jalast võtnud ja seisis nüüd tema ees erinevates sokkides - üks oli pruun, aga teine lausa mitmevärviline - sini-kolla-rohelisetriibuline. Vassili jälgis tema pilku, sattus lõplikult segadusse. Pomisedes "panin esimesed, mis kätte juhtusid", tammus ta kohmetult jalalt jalale, püüdis oma suuri käsi püksitaskutesse lükata, ja kui see ei õnnestunud, peitis need selja taha. Tõmbas kulmu kipra.
"Ma siis lähen."
"Aga miks sa tulid?" sai Anatolia lõpuks kõnevõime tagasi.
