[Diego:] Püüame elada veel natuke, pisut paremini, ja selles piskus on meie surnuteelu. Liigagi ränk on surra, ilma et midagi maha jääks, nõnda siis kanname surnuid lisajõuna endas. Kanname pingutuse kiuste: surnuid on aga nii palju, et meis on ikka teatud nukrus. Iga kord, kui keegi sureb - ja keegi sureb alati -, tuleme kokku leina jagama. See on ainus kord, kui lubame endale nõrkust. Mis lootust meil üldse oleks, kui me ei näeks sõpradesilmis oma valupeegeldust?
