Aga õpilane ise? Nooremates ja keskmistes klassides jõuab kunstiline sõna õpilase südameni paljude asjaolude tõttu hoopis vähem kui vanemates klassides. Üsna tavaline on, et selgitustele ja soovitustele vaatamata võtab suur protsent õpilastest kirjandust õppides omaks ainult aastaarvud, nimed, faabula põhijooned, kuid teoste ideeline ja kunstiline külg jäetakse kõrvale. Teatavas eas kaldub õpilane loova mõttetegevuse asemel, millele õpetajad püüavad pearõhu asetada, mehhaaniliselt õppima — tuupima. Varem või hiljem jõutakse äratundmisele, et kirjandus pole ainult kirjanikeelulood ja teoste saamislood. Mida varem sellele jõutakse, seda tulemusrikkam on töö vanemates klassides, seda kindlamalt hakkavad õpilased ilukirjandust mõistma ja seda rikkamaks muutub nende esteetiline maailm. Kirjandust hakatakse tõeliselt armastama. Kiretu õpetaja ei suuda muidugi kuigi palju korda saata. On vaja rahutuid õpetajaid, kes kunagi ei lepi olemasolevaga ja kelle otsiv vaim kandub üle ka õpilastele.
Ants Järv, "Kirjandus ja kool", Keel ja Kirjandus 8/1963, lk 490
