Ants Järv

Ants Järv (15. detsember 1928 - 13. märts 2019) oli Eesti kirjandusteadlane, teatri- ja kirjanduskriitik.

Artiklid

• Kirjanduse õpetamise peamiseks ülesandeks on kasvava põlvkonna ideeline, kõlbeline ja esteetiline kasvatamine, noorte maailmavaate ja iseloomu kujundamine ning silmaringi avardamine. (lk 486)
• Ilukirjandus on elu tunnetamise allikas — selle mõistmiseni peavad jõudma ja jõuavad õpilased koolis kõige enne. Klassis on õpetaja õpilasele abimeheks, aitab tal mõista ilukirjanduslike teoste ideelist rikkust ja karakterite eripära, kirjaniku kui kunstniku loomingu omapära, innustab õpilasi seda õigesti nägema ja tunnetama, suunab nende kunstimaitse arenemist ja kommunistliku maailmavaate kujunemist. Kõik selle võime aga viia ühise nimetaja alla: me kasvatame armastust ilukirjanduse vastu. (lk 486)
• Ilmekalt võib lugeda igasugust teksti, ka telefoniraamatut. (lk 487)
• Et kasvatada armastust kirjanduse vastu, tuleks, eriti kodudes, rohkem arvestada just subjektiivset külge, sest noorte vähesed elukogemused ei võimalda veel tegelikkust õigesti ja mitmekülgselt näha. Muidugi, üldtuntud on ju noorte fantaseerimisvõime, aga fantaasia ilma analüüsiva ja üldistava mõttetegevuseta on õhulosside rajamine. (lk 487)
• [---] praeguses koolis õpetame juba XXI sajandi inimest. (lk 488)
• Luulemeele äratamiseks ongi vaja õpikus kirjandusteoseid analüüsida põhjalikult, iga teose jaoks leida sellele omane lähenemisviis ja igal juhul vältida šablooni, mis on koolis (nii nagu mujalgi) kõige loova ja edasiviiva suurim vaenlane. Pedagoogi töö on loov töö, pedagoogil on oma loominguks vaja abimeest hea õpiku näol, nii nagu kunstnik vajab head pintslit maalimiseks. Pedagoogid, õpilased ja kõik need, kellel tuleb koolitöö argipäevade rõõmudest ning muredest osa saada, ootavad pikisilmi, millal möödunud aegu peegeldavate pensioniealiste kirjanduslugude asemele asuvad kaasaja nõudeid arvestavad ja kirjanduse vastu armastust kasvatavad õpikud. (lk 489)
• Kirjandust õppida ja õpetada ilma kirjandusteoseta on ju niisama hea kui rätsepal rõivaid õmmelda, ilma et oleks riiet. (lk 489)
• Tasapisi on koolides hakanud kanda kinnitama magnetofon. Raadio, filmi, televisiooni ja ka teatri osa seoses kirjanduse ja kunsti õpetamisega on aga veel lapsekingades, seda nii metoodilisest küljest kui ka muudest teguritest sõltuvalt. Ideaalne oleks, kui ka neile antaks tänapäeva keskkoolis mõningal määral ruumi, nagu seda on juba tehtud Ungaris, Poolas, Norras ja Austrias. (lk 489)
• Aga õpilane ise? Nooremates ja keskmistes klassides jõuab kunstiline sõna õpilase südameni paljude asjaolude tõttu hoopis vähem kui vanemates klassides. Üsna tavaline on, et selgitustele ja soovitustele vaatamata võtab suur protsent õpilastest kirjandust õppides omaks ainult aastaarvud, nimed, faabula põhijooned, kuid teoste ideeline ja kunstiline külg jäetakse kõrvale. Teatavas eas kaldub õpilane loova mõttetegevuse asemel, millele õpetajad püüavad pearõhu asetada, mehhaaniliselt õppima — tuupima. Varem või hiljem jõutakse äratundmisele, et kirjandus pole ainult kirjanike elulood ja teoste saamislood. Mida varem sellele jõutakse, seda tulemusrikkam on töö vanemates klassides, seda kindlamalt hakkavad õpilased ilukirjandust mõistma ja seda rikkamaks muutub nende esteetiline maailm. Kirjandust hakatakse tõeliselt armastama. Kiretu õpetaja ei suuda muidugi kuigi palju korda saata. On vaja rahutuid õpetajaid, kes kunagi ei lepi olemasolevaga ja kelle otsiv vaim kandub üle ka õpilastele. (lk 490)
• Kuid nii, nagu tänapäeva keskkoolinoored pole saanud eluluba meie kaasaegsete kirjanike loomingus, nii ei ela ka kirjanikud ise kaasa kirjanduse ja kooli suhetega seotud muredele. See on väga kurb tõsiasi. Keskkoolis õpetame õpilasi ja toome näiteid, et kirjanikke ajendas kirjutama see, mis oli eriti südamelähedane, lausa sundis sulge haarama. Sellest järeldavad õpilased, et kaasaegsetele kirjanikele ei ole nemad mitte millegi poolest huvitavad. (lk 490-491)
• Lõpuks jääb märkida vaid seda, et õpilaste kirjanduslike huvide kahanemises ei tule süüd otsida asjaolust, et noori on rohkem tiivustanud sport, elektroonika ja pooljuhid. Järeldub ju sellest, et reaalainete ja spordi õpetamisega ning nende vastu huvi äratamisega on asjad enam-vähem korras. (lk 491)
  • Ants Järv, "Kirjandus ja kool", Keel ja Kirjandus 8/1963, lk 486-491