Võlg

Võlg on laenuks saadud ja tagastamisele või hüvitamisele kuuluv rahasumma, kaup või teenus.

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

Mida me üldse teame oma vanaemadest ja vanaisadest, kui me iseendastki alati tõtt ei tea? Vähemalt mina ei tea, kuigi tahaksin teada. Ent tookordne sattumine Väike-Maarja surnuaeda on mul tänaseni hinges ja tuletab meelde võlga vanaema ja vanaisa ees. Ma pean selle kustutama, enne kui aeg kustutab mind. (lk 6)
Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007

Kuid nüüd, mil vana pastori aeg täis sai ja tema asemele asus äsja ülikooli lõpetanud noor mees, kadus muie vana Tarumi näolt. See oli kadunud juba siis, kui ta tuli uue kirikhärra juurest esimeselt jutuajamiselt, kus pidi uuendatama rendi- või pooleteraleping.

"Noh?" päris naine, kui Jaak sisse astus ja raskelt istus.

"Ta tahab meile jätta ainult allika vee," ütles mees.

"On ta siis nii kitsi?" imestas naine.

"Tal olla suured võlad — õppinud kümme aastat ülikoolis." (lk 35-36)

Veera Saar, "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37

Jää hywasti mu linn Kuis kumad yle wee
Me nagu walged linnud lähme yle mere
& hing on kerge syda hõiskab tere
Mu elu oli wõlg Nyyd tasutud sai see

Ei kirikupäev võlgu jää.
Lusikaga antud, kulbiga võetud.
Mees silmas, võlg meeles.
Mis lusikaga võetud, tuleb kulbiga tasuda.
Veli võlg võttes, vennikene makstes.
Võla, mis enne jüripäeva tehtud, maksab lojus, mis pärast, põld.
Võlg teeb vaese orjaks.
Võlg võõra oma.
Võlul ei kasva vilja, kadedal ei kasukarja.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929