Ädalalill

Harilik ädalalill (Parnassia palustris) on kivirikuliste, teistel andmetel kikkapuuliste sugukonda kuuluva ädalalille perekonna ainus liik Eestis.

Proosa

Ädalalill on ädalas peaaegu märkamatu, väike sentimeetrise läbimõõduga viietine, veidi murakaõit meenutav lilleke, mis meelitab kämblapikkuse peenikese varre otsas sumisejaid. Lehti me peaaegu ei näe, need on tiheda lehekodarikuna vastu maad litsutud. Õis on aga imeilus, valged kroonlehed läbipaistvate soontega, roosa emakas õiepõhjas avali ja ümbritsetud eriilmelistest tolmukatest.

Vanarahvas pidas seda kaunist õit kurjajuureks, miks peale jaagupipäeva ehk 25. juulit enam heina niita ei saa.

Ennevanasti olevat niitmine olnud lihtsam, niida lopsakat heina sügiseni. Inimesed aga läksid ahneks ja hakkasid üha enam loomi pidama ning neile talveheina varuma. Nii palju, et heinataimedel enam seemned küpseda ei saanud. Seda läksid taimed üheskoos Vanataadile kaebama. Saadetigi siis appi uus imekena pika traatja varrega, valge õiega lilleke, kel nimeks raudnael ehk ädalalill, mis vikatitera ainsa hoobiga nüris. Sest saadik on ädalalille õidepuhkemine põllumeestele märgiks, et heinaniitmise aeg on läbi.

Kristel Vilbaste, "Armastusega loodusest". Tänapäev 2020, lk 173

Luule

Vaata, jahedaid ädalalilli
puisniitudel sügis ju müütab
ja hallaöö kaseküünlaid
rannametsades leekima süütab.

Bernard Kangro, "Sügis rannal". "Eesti Looming" 1945 nr 3, lk 36

Täis sügise turud on lõhnavat tilli
ja talvele vastu lööb õunane hõng.
Külm heinamaal hallatab ädalalilli,
kaob unustuspoolile päevade lõng.

Ivan Dratš, "* Täis sügise turud on lõhnavat tilli", tlk Harald Rajamets, rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 17

Luitavad pajude viimased lehed.
Lähevad linnud ja maadligi pilved.
All õitseb ädalalill.

Kus olid siniste taevaste aegu,
rõõmsate, valgete pilvede aegu -
täheke, ädalalill?

Milvi Seping, "Ädalalill", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 27

Välislingid