Õie Elango

Õie Elango (6. jaanuar 1924 – 18. veebruar 2000) oli eesti ajaloolane.

"Eesti kapitalismi ajutise, ebakindla stabilisatsiooni aastail"

Tsitaadid väljaandest: Õie Elango, "Eesti kapitalismi ajutise, ebakindla stabilisatsiooni aastail (1925–1929)", 1958.

Kodanliku Eesti kui kapitalistliku maailmasüsteemi koostisosa areng oli tihedalt seotud kapitalistliku majanduse üldise tsükliga, mis kulges ühest majanduskriisist teiseni. (lk 3)

Põhiliseks teguriks, mis määras nii stabilisatsiooni kui ka järgneva majanduskriisi iseloomu, oli kapitalistliku süsteemi üldkriis, mis algas Esimese maailmasõja perioodil ning süvenes Venemaa väljalangemisega kapitalistlikust süsteemist. Määratu suure maa välja langemine kapitalismi maailmasüsteemist kiirendas paratamatult imperialistlikule ajastule iseloomulikku kapitalismi roiskumise protsessi. (lk 3)

Tähtsat osa Euroopa kapitalistlike riikide majanduse ajutises stabiliseerumises mängis nende finantside allutamine Ameerika Ühendriikidele, kes pärast Esimest maailmasõda kujunesid maailma peamiseks pankuriks ja kreeditoriks. Ameerika krediitide abiga stabiliseeriti valuuta Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Poolas, Itaalias jm. Laenates teistele kapitalistlikele maadele dollareid, said Wall Streeti monopolistid võimaluse dikteerida neile ekspordi-impordi poliitikat, omandada nende tööstusi, raudteid, loodusvarasid jne. Ameerika monopolistlik finantskapital kujunes teiste kapitalistlike maade majanduslikuks ja poliitiliseks orjastajaks. (lk 4–5)

Kasvava ja edeneva sotsialistliku majandussüsteemi olemasolu kapitalistliku majandussüsteemi kõrval demonstreeris kapitalismi roiskumist ning revolutsioneeris kapitalistlike maade proletariaati. NSV Liidu mõju kogu maailma tööliste ja talupoegade seas kasvas ja tugevnes. NSV Liit oli Euroopa töölisklassile ja asumaade rõhutud rahvastele eeskujuks nende võitluses. (lk 5–6)

Eestis kehtestati enam kui kahekümneks aastaks oma aja ära elanud kapitalistlik kord. Eesti majandus, mis paari sajandi vältel oli arenenud Venemaa rahvamajanduse koostisosana, rebiti kodanliku Eesti eksisteerimise aastail Nõukogude Liidu rahvamajanduse küljest lahti ja lülitati kapitalismi majandussüsteemi, kus valitses juba üldkriis. (lk 6)

Samasuguses vaimus toimus ka "laevanduse edendamine". Selleks otstarbeks eelistati osta välismaalt vanu laevu, kuigi Eestis asusid suured laevaehitustehased, mis võisid odavalt ehitada moodsaid mootorpurjekaid. Näiteks osteti Eestile 22 000 naelsterlingi eest aurik "Thorsten" ja müüdi juba paari aasta pärast 4000 naelsterlingi eest vanarauana maha. Riigi postivalitsus ignoreeris Tallinna telefonijaama automaatjaamaks ümberehitamisel Tartu telefonivabriku huvisid. Elektrijaamade sisseseaded, külmutussisseseaded jne. telliti välismaalt. Sõja- ja teedeministeeriumi tellimused 1926. aastaks rohkem kui 1 miljardi marga väärtuses otsustati suunata Inglismaale, et "Briti rahameeste huve Eestiga võimalikult rohkem siduda". (lk 18)

Väliskapitali võimutsemise ja selle tagajärgede eredaks näiteks on Eesti tuletikutööstuse saatus. Eestis oli kuus tuletikuvabrikut, mis 1925. aastal tootsid kokku 207 miljonit toosi tuletikke, millest eksporditi 118,4 miljonit toosi. Eesti tuletikuvabrikud suutsid eksportida tuletikke kuni 600 miljoni marga eest. Seega oli Eesti tuletikutööstus küllalt tähelepandav eksporttööstusharu, mis kahjustas tunduval määral tollal peaaegu kogu maailma tuletikutoodangut kontrolliva Kreugeri trusti huve. Trust alistas endale järk-järgult kõik Eesti tuletikuvabrikud ja omandas 1928. aastal tuletikkude tootmise monopoliõiguse Eestis. Seejärel asus ta kohe oma huvides Eesti tikutoodangut vähendama. Juba 1928. aastal pandi seisma kolm vabrikut, hiljem veel kaks. Ainukesena jäi Eestis töötama Viljandi tuletikuvabrik. Vastavalt sellele kahanes tuletikkude toodang ja nende eksport mitmekordselt. Langus ilmnes juba 1928. aastal, millal toodang oli 131 miljonit toosi ning väljavedu 89 miljonit toosi. Hiljem väljavedu järjest kahanes, ulatudes 1936. aastal vaid 16,5 miljoni toosini. Tuletikkude müük kahanes ka siseturul, kuna kohe pärast monopoli sisseseadmist tõstis trust tiku hinda senise 12 sendi asemel 30 sendile pakk. Monopoliõiguse andmine Kreugeri trustile võimaldas viimasel saada Eesti tarbijate arvel miljonitesse kroonidesse ulatuvat kasumit. (lk 22)

Varem kuulusid Eesti ala tähtsam ad tööstusettevõtted ülevenemaaliste sündikaatide koosseisu. Kodanlikus Eestis hakkasid monopolid tekkima 1923.-1924. aastate majanduskriisile järgnevail aastail. Kriisid, nagu märgib V. I. Lenin, tugevdavad suurel määral kontsentreerumise ja monopoliseerumise tendentse. 1924— 1925. aastail toimunud ettevõtete likvideerimise protsessis suutsid püsima jääda ainult tugevamad ettevõtted, eriti need, mida finantseeris välismaa monopolistlik finantskapital. Ei ole juhus, et monopolid tekkisid esijoones neis tööstusharudes, kus väliskapital etendas juhtivat osa. Niivõrd kui need tööstused kuulusid väliskapitalile ja olid ühenduses neid krediteerivate välismaa pankadega, eil olnud nad oma olemuselt iseseisvad monopolistlikud ühendused, vaid sõltusid rahvusvahelistest monopolistlikest ühendustest.

Eestis tekkinud kartelli ja sündikaadi tüüpi monopoolsed ühendused teostasid ühiselt müüki ja leppisid kokku, hindade tõstmise suhtes. Monopolide võimutsemist Eesti siseturul soodustas selle turu väike ulatus ning kodanlike valitsuste tollipoliitika. (lk 28)

Eesti kodanlik valitsus kehtestas 1929. aastal sisseveetavatelt tekstiilikaupadelt 120—200-protsendilise tolli. Viimane tollikõrgendus andis tekstiilitööstureile võimaluse säilitada kõrgeid hindu siseturul ja jätkata eksporti hindadega, mis olid tunduvalt madalamad maailmaturu hindadest. Hinnavahe kinnimaksmine Eesti tarbijate poolt oli eriti oluline Kreenholmi vabrikule, kes kolmveerandile oma toodangust pidi otsima välisturgu. Tollide kõrgendamise poliitikat nimetas kodafilik valitsus "kodumaa tööstuse kaitsmiseks välismaa võistluse vastu", samal ajal kui Eesti odava tööjõu ekspluateerimisest ja laiade rahvahulkade monopoolsete hindadega röövimisest saadud miljonilised kasumid voolasid välismaale, minnes täiesti kaduma Eesti rahvamajandusele. (lk 30)

Tüüpiliseks näiteks selle kohta, kuidas väliskapitalistid Eesti tarbijaskonna röövimisega oma kasumeid kindlustasid, on ka õllekartelli asutamine. Saku õllevabrik, mille finantseerijaks ja suurimaks omanikuks oli kurikuulus Scheeli pank, omandas esiteks Jõhvi õllevabriku ning seejärel allutas endale Pärnu õllevabrikud. Tartus asuv A le Coq'i õllevabrik, mille aktsiakapital kuulus inglastele, ostis 12 miljoni marga eest ära eesti kapitaliga töötava Tartu "Gambrinuse" õllevabriku ning pani selle seisma. A le Coq'i käsutusse sattusid ka Valga ja Võru õllevabrikud. Olles väiksemad vabrikud endale alistanud, sõlmisid Saku ja A le Coq omavahelise kokkuleppe, mille järgi Saku õllevabrik sai Põhja- ja Lääne-Eesti peremeheks, Lõuna-Eesti jäi aga A le Coq'i õllevabriku saagipiirkonnaks. Kartell hakkas õlut müüma kaks korda kallimalt kui varem ning sai aastas kasumit 180—200 miljonit marka, mis Scheeli panga kaudu voolas välismaalaste taskutesse. Uute vabrikute asutamiseks keeldus Eesti kodanlik valitsus luba andmast. (lk 31)

Eestis anti tegevusluba reale rahvusvaheliste monopolide esindustele, näiteks esindas eespool mainitud Kreugeri tikutrusti a/s "Eesti Tuletikumonopol", kes valitses täielikult Eesti tuletikuturgu. Ei ole üleliigne märkida, et aktsiaseltsi "Eesti Tuletikumonopol" nõukogu liikmeteks olid nelja välismaalase kõrval J. Laidoner, J. Parik ja K. Mauritz, kes Kreugeri palgalistena aitasid trustil eesti rahvast koorida. (lk 32)

Toimus Eesti riigiaparaadi allutamine monopolidele, mille eesmärgiks oli neile maksimaalsete kasumite kindlustamine. Eesti kodanlik valitsus deklareeris igal sobival juhul, et ta kaitseb "üldsuse" huve. Kodanliku valitsuse tolli-, maksu- ja sotsiaalpoliitika aga tõendab, et kodanlik riigivõim teenis monopolide huve ja oli neile allutatud. Eespool on juba näidatud, kui kõrged sisseveotolldd kehtestas kodanlik valitsus monopoliseeritud tööstusharude saadustele ja andis neile seega võimaluse siseturu arvel arendada madalate hindadega väljavedu. (lk 32)

1925. aastal asutati ettevõtjate liit — Kaubandus-Tööstuskoda, mille juhatuse esimeheks sai J. Puhk ja nõukogu esimeheks K. Päts. Kaubandus-Tööstuskoda pidi kindlustama ettevõtjate tegevusühtsuse kõigis neid huvitavais küsimusis, olema võitlusorganiks töölisklassi organisatsioonide vastu ning vahendiks riigiaparaadi allutamisel. Vastavalt monopolide juhtivale osale Eesti majanduses oli Kaubandus-Tööstuskoda nende huvide väljendajaks. (lk 32)

Tööstuse toodang ja kapitalistide kasumid stabilisatsiooniaastail üldiselt kasvasid. Tõusis ka tööliste arv ja neile makstava töötasu üldsumma, kuid see tõus oli väga väike. Tööpuudus ei kadunud Eestis ka kapitalismi ajutise stabilisatsiooni aastail. Ettevõtete kas ajutine või lõplik sulgemine ning tööliste vallandamised olid ka stabilisatsiooniaastail kodanlikus Eestis tavaliseks nähtuseks. Paljud ettevõtted töötasid ka neil aastail mittetäieliku töönädalaga. Kodanlik statistika oli sunnitud tunnistama, et tööpuudus on Eestis muutunud püsivaks nähtuseks, mis ei kao kunagi. (lk 33)

Stabilisatsiöoniaastail oli kodanlik valitsus sunnitud hädaabitööde korraldamist jätkama, kuid eriti ulatuslikuks muutusid need järgneva majanduskriisi aastail. Stabilisatsiooniaastail rakendati hädaabitöödel umbes 50% tööbörsides registreeritud töötuist. Hädaabitöid kasutas kodanlus tööliste ekspluateerimise süvendamiseks, alandades tunduvalt tööliste palka nendel töödel, kuigi need tööd nagunii oleksid tulnud ära teha ja mingi "armuanniga" siin tegemist ei olnud. Näiteks maksis Narva linnavalitsus hädaabitöölistele 33% võrra ja Tartu maakonnavalitsus 50% võrra vähem kui eraettevõtjad nende tööde eest oleksid maksnud. Julgustatuna palkade alandamisest ühiskondlikel töödel asusid era- ja riiklikud ettevõtted palkade kärpimisele. Kodanlus ei soovinud tööpuuduse vastu tõsiselt võidelda, kuna töötute reservarmee oli talle vajalik töölisklassi kurnamise süvendamiseks. Kui 1926. a. detsembris rühm Tallinna töötuid otsustas minna tööhoolekande ministri jutule, siis võttis neid teel Toompeale vastu jala- ja ratsapolitsei, kes ühe osa töötuid areteeris ja teistele tööhoolekande ministri juurde mineku ära keelas. Töötute esindajaid keelduti vastu võtmast ka riigikogus. (lk 34)

Eesti töölisklassi majanduslikku olukorda stabilisatsiooniaastail aitavad ilmekalt illustreerida ühe Tallinna suurima tööstusettevõtte, a/s "A. M. Lutheri" tööliste nõudmised neil aastail. Üldkoosolekul 27. juunil 1928. aastal märgivad Lutheri töölised, et elukalliduse kohutava suurenemise tõttu on töölised kehtivate palkade juures peaaegu surmale määratud, kuna toiduks ja kehakatteks on raha päevas tarvitada kõigest 55,4 senti. Sama vabriku tööliste üldkoosolekul 24. oktoobril 1928. aastal võeti vastu, resolutsioon, kus öeldakse, et mainitud vabriku tööliste keskmine palk on 5000—6000 senti kuus, elatusmiinimum aga 3-liikmelisel perekonnal 13600 ja 4-liikmelisel 15 700 senti kuus (elatusmiinimumi arvestas välja Eestimaa Töölisühingute Keskliidu juhatus, võttes aluseks Riigi Statistika Keskbüroo andmed ja augustikuu turuhinnad). Tööliste üldkoosolek otsustas võtta kõik abinõud tarvitusele selleks, et kehtestataks elatusmiinimumile vastavad palganormid. Sama vabriku tööliste 28. aprillil 1929. aastal toimunud üldkoosoleku resolutsioonis öeldakse palgaküsim use kohta, et kuna vabrikandid ei mõtle palka tõsta ja valitsus ei taha neid selleks sundida, töölistel on aga võimatu selle palgaga ära elada, siis peaks valitsus korraldama väljarändamist maadesse, kus on võimalik saada harimiseks maad. 2. oktoobril 1929. aastal protesteeris Lutheri vabriku tööliste üldkoosolek valitsuse poolt läbiviidud tollide tõstmise vastu, mis töörahva viletsat olukorda veelgi tunduvalt halvendas. Töölised nõudsid, et valitsus kiires korras alandaks tollid endise tasemeni. Lutheri vabriku tööliste avaldused näitavad, et töölisklassi ekspluateerimine oli viidud sel ajal juba sellise piirini, mis sundis töölisi mõtlema väljarändamisele. Siinkohal olgu märgitud, et väljarändamine Eestist oli eriti hoogne just stabilisatsiöoniaastail, millal rändas välja keskmiselt 2000 inimest aastas. Suure protsendi väljarändajate seas moodustasid töölised, eriti kvalifitseeritud töölised. Nii rändas 1924. aastal välja 415 ja 1925. aastal 357 kvalifitseeritud töölist. (lk 35–36)

Paljud töösturid jätsid meelega töölistele palga välja maksmata, teades, et tööline on võimetu selle väljanõudmiseks.· Ka pöördumine kohtu poole ei andnud tavaliselt tulemusi, sest ettevõtjad oskasid igasuguste kombinatsioonidega palgamaksmisest kõrvale põigelda, kasutades selleks Eesti Panga ja riigiaparaadi abi. Näiteks jäi töölistel Mayeri keemiavabriku pankrottijäämisel saamata 4 miljonit marka töötasu.

Esines juhtumeid, kus vabrikandid maksid töölistele palka raha asemel tšekkides, millega töölised olid sunnitud vabriku kauplusest toiduaineid ostma. Toiduained olid sellistes kauplustes kallimad kui mujal, kust sularaha eest sai osta. Sel viisil alandasid vabrikandid veelgi tööliste niigi madalat töötasu. Sellist palgamaksmise moodust rakendati näiteks Kohtla-Järve põlevkivitööstuses ja Räpina paberivabrikus. (lk 37)

Stabilisatsiooniaastail muutus Eesti tööstuses üldiseks nähtuseks ületunnitöö tegemine, mille tõttu 1918. aastal kodanliku Ajutise Valitsuse manifestis väljakuulutatud 8-tunniline tööpäev oli tegelikust elust kadunud. Töölisi sundis ületunnitööd tegema nende tööpalkade madalal hoidmine ettevõtjate poolt. Vabrikandid väitsid demagoogiliselt, et tööpäeva pikendamist soovivad kõige rohkem töölised ise, kes seeläbi rohkem teenivad. Ametliku statistika andmeil ulatus tööpäeva keskmine pikkus suurtööstuses 8,5 tunnini, ajakirjanduse teateil aga tehti paljudes vabrikutes 13—14—15 tundi vahetpidamata tööd, samal ajal kui suured hulgad olid ilma tööta. Tööpäeva pikendamise ja töö intensiivsuse tõstmisega lühenes see osa tööpäevast, mis tööline kulutas oma elatusvahendite ekvivalendi saavutamiseks ning suurenes kapitalisti kasuks mineva lisatöö hulk. (lk 38)

Töökaitse seadusandluse alal kehtisid kodanlikus Eestis tsaariaegsed ning 1917. aastal kodanliku Ajutise Valitsuse poolt väljaantud seadused, mida oli mõnel määral täiendatud ja parandatud. Kuigi kehtivad töökaitseseadused pakkusid töölisklassile vähe kaitset, püüdsid töösturid nende täitmisest kõrvale hiilida. Nii näiteks püüti tsaariaegses seaduses ettenähtud töölisvanemate valimist takistada isegi riiklikes ettevõtetes, rääkimata eraettevõtetest. Seal, kus töölisvanemaid siiski valida lasti, kärbiti nende tegevusvabadust ja õigusi. Vabrikandid avaldasid arvamust, et töölisvanemad ajavad poliitikat ja ilma nendeta olevat vabrikus rahulikum. Töölisi terroriseeriti ja hirmutati, et nad ei valiks töölisvanemaid ega kandideeriks sellele kohale. Valitud tööiisvanemate põhjusetu ja seadusevastane vallandamine kujunes harilikuks nähtuseks. (lk 38)

Töövõimetuse, vanaduse ja tööpuuduse vastu olid töölised kodanlikus Eestis kindlustamata. 1926. aastal kehtestati riigiasutustes ja -ettevõtetes töötavate tööliste pensioniseadus, kuid töölisklassi rõhuv enamus jäi vanaduse vastu kindlustamata. Selles olukorras kasutasid ettevõtjad iga tööseisakut vanadest töölistest vabanemiseks. Kui ettevõte alustas uuesti tööd, võeti tööle nooremad töölised ning vanad töölised, kes 20—30 aastat olid ettevõttes töötanud, jäeti värava taha. (lk 39)

Haiguskindlustus toimus haigekassade ja õnnetusjuhtumite kindlustus Eesti Tööliste Kinnitusühisuse kaudu. Kinnitusühisus, mida juhtisid töösturid, püüdis oma kohustusi veeretada haigekassadele, keeldudes ettevõtte töö juures toimunud õnnetusjuhtumite puhul ravikulude maksmisest haigekassale. Kehtiv kindlustusseadus seda küsimust selgesti ei käsitlenud, võimaldades mitmesugust tõlgitsemist. Tööhoolekandeministeerium, kellele esitati järelepärimine, andis mingi ebamäärase seletuse, jaatades osaliselt kinnitusühisuse seisukohti. Töösturid ei tasunud oma makse ja samuti tööliste palgast mahaarvatud osa Tallinna üldhaigekassale õigeaegselt, sest neil oli kasulik seda raha enda käes hoida, kuna viivitusprotsent oli palju väiksem panga laenuprotsendist. Töösturid püüdsid keelduda ka ruumide andmisest ambulantside sisseseadmiseks ja esmaabi andmisest õnnetusjuhtumite korral, kuigi momendil kehtivad tsaariaegsed määrused seda nõudsid. (lk 40)

Tööliste korteriolud ei vastanud samuti tervishoiunõuetele. 86% töölistest elas ühetoalistes korterites. Tallinnas tuli ühe toa kohta keskmiselt 3,8 elanikku, Narvas — 3,2 elanikku. Õhuga oli Tallinnas rahuldavalt varustatud ainult 9% tööliskorteritest. Vabrikute juures olid tööliskasarmud, kus töölised olid sunnitud elama kokkusurutult pisikestes umbsetes tubades. Amsterdami Internatsionaali sekretär Jan Oudegeesd, kes oma propagandareisil käism uuseas ka Balti puuvillavabriku tööliste maju vaatamas, tähendas nende kohta, et ta isegi Lõuna-Ameerikasse väljarännanute barakkides pole näinud sellist viletsust ja vaesust. (lk 41)

Kapitalismi ajutine stabilisatsioon Eesti tööstuses omas äärmiselt ebakindlat ja osalist iseloomu. Kui kapitalistlike suurriikide tööstuses neil aastail sõjaeelne tootmise tase üldiselt ületati, siis suutis Eesti tööstus osaliselt ületada ainult sõjajärgsete aastate (1920— 1924) taseme, kuid jäi kaugele maha sõjaeelsest tasemest. Seda põhjustas asjaolu, et Eesti tööstus oli varem arenenud ülevenemaalise turu vajaduste rahuldam iseks ja eraldumisega Venemaast kaotas selle turu. Uute1 turgude leidmine ja võitmine oli aga kapitalismi uüldkriisi tingimustes äärmiselt raske. Seepärast suutsid püsima jääda ja tootmist laiendada ainult need ettevõtted, mis kohanesid siseturu ja välisturu muutunud nõuetele. (lk 42)

Mõisatööliste varustamist maaga ei olnud maaseaduses tema esialgsel kujul ette nähtud. Kodanliku Eesti juhtivad ringkonnad avaldasid arvamust, et "mõisatöölised leiavad tööd mujal, nagu mõisamaadel asuvates tööstusettevõtetes, metsatöödel ja taludes ega vaja maad." 1920.—1924. aastail varustati maaga peamiselt Nõukogude-vastasest sõjast osavõtnuid, kellele anti põhiosa parematest võõrandatud mõisamaadest. Maatöörahva üldine rahulolematus ja revolutsioonilise liikumise tõus sundis aga kodanlikku valitsust 1924. aastal kindlustama maasaamise õiguse ka mõisatöölistele võõrandatud mõisate maadel rajati uusi väike- ja pisikohti. Sel viisil lootis kodanlus maatöörahvast isoleerida ühisest revolutsioonilisest võitlusest linna proletariaadiga. Teisest küljest pidi maata talupoegade varustamine väikeste maatükikestega tagama kulaklusele alalise odava tööjõu. (lk 44)

Kuidas maareformi teostamine tegelikult toimus, seda aitavad selgitada mõned näited. Rohkesti jagati maid riigivõimule lähedal seisvaile isikuile, kes ei kavatsenud seda ise harida, vaid kasutasid saadud maad spekuleerimiseks. Üheks korruptsiooni pesaks maareformi teostamisel oli nn. ringkonnavalitsejate instituut. Altkäemaksuvõtmine oli enamike ringkonnavalitsejate juures muutunud süsteemiks, mille tõttu peaaegu igas jagatavas mõisas oli üksikute inimeste kätte koondunud 3, 4, 5 ja rohkemgi krunte. Samal ajal valitses teisal terav maapuudus. Näiteks kui 1929. aastal tulid jagamisele Hummuli, Aitsra ja Ala mõisatest planeeritud 21 krunti, avaldas nende saamiseks soovi 400 inimest, seega tuli ühe krundi kohta 20 soovijat. Eriti kisendav maanälg valitses Peipsi rannikul ja Petserimaal, kus paljudel oli ainult 1/2— 1 ha maad. (lk 45)

Hoopis teisiti kohtles kodanlik valitsus endisi paruneid, kellele anti kahehobuse töönormi suurused kohad ja mõisasüdamed ühes hoonetega ilma tasuta. Maad anti ka mõisnike lastele ja perekonnaliikmetele. Leidus mõisnikke, kes kasutasid soodsat olukorda oma endise suurmaaomanduse taastamiseks, näiteks ostis Virumaal endine Vao mõisa omanik Rennenkampf kokku suurema osa asunikkude talusid ja taastas oma mõisa endises suuruses. Samuti toimisid mõned teisedki. (lk 46)

Eesti kodanluse rahvavastast agraarpoliitikat kroonis 5. märtsil 1926. aastal riigikogus vastuvõetud seadus mõisnikele neilt võõrandatud maade eest tasumaksmise kohta. Kuigi nimetatud küsimus oli otsustatud põhimõtteliselt juba 1919. aastal, julges kodanlus eesti töörahva võimsa revolutsioonilise liikumise tõttu seda otsust seadusandlikult fikseerida alles peale 1924. a. 1. detsembri ülestõusu mahasurumist. Eesti kodanlus takistas parunitele tasumaksmise seaduse panemist rahvahääletusele, kuigi selleks vajalik hulk allkirju oli juba kogutud. Riigikogu juhatus, riigikohtu ja ülikooli õigusteaduskonna eksperdid (näiteks riigikohtunik P. Puusepp, prof-d J. Uluots ja A. Piip) tulid vastaval nõupidamisel otsusele, et parunitele tasumaksmise seadus on maksuseadus, mis põhiseaduse § 34 järgi rahvahääletusele kuuluda ei või. (lk 48)

Võrreldes Oktoobrirevolutsiooni saavutustega, oli kodanliku maareformi teostamine suureks sammuks tagas. Nõukogude võimu ajal Eestis konfiskeeriti mõisnike maa ja anti üldrahvalikuks omanduseks. Eesti töötav talurahvas vabanes iga-aastasest rendimaksust paruneile vähemalt 40 miljoni kuldrubla ulatuses aastas, arvestamata renti natuuras, samuti iga-aastastest kulutustest maa ostmiseks. Eesti kodanlus taastas maa eraomanduse ja mõisnike "õiguse" nende poolt eesti rahva käest röövitud maale. Seda "õigust" tunnistas eesti kodanlus mõisnikele tasumaksmisega neilt võõrandatud maade ja inventari eest. (lk 49)

Kulaklusel oli võimalus põllutööliste ekspluateerimist stabilisatsiooniaastail süvendada, sest 1921. a. põllutööliste tööaja ja palgaolude korraldamise seadus jäi kulakluse vastupanu tõttu tegelikult ellu viimata. Selle seaduse järgi tuli põllutööliste palganormid ja töötingimused kindlaks määrata peremeestest ja töölistest koosnevatel segakomisjonidel. Vallavalitsused aga ei korraldanud üldse segakomisjonide valimisi, või kui korraldasid, siis keeldusid peremehed sinna oma esindajaid saatmast. 1925. aastal pandi riigikogus põllumeestekogude jt. rühmade heakskiitmisel kalevi alla seaduseelnõu, millega taheti tööhoolekandeministeeriumile anda õigust põllutööliste tööaega ja palganorme vastavate määrustega reguleerida. Seetõttu oli peremeestel võimalus põllutööliste tööpäeva pikendada ja määrata palka oma suva järgi. Sageli sunniti töötama varavalgest hilisõhtuni, kusjuures anti viletsat toitu. (lk 54)

Piimakarjakasvatuse intensiivistumine oli kodanlikus Eestis tulutoov peamiselt kulaklusele ja jõukamale kesktalurahvale, kes juba varakult, XX sajandi algul, hakkasid loomakasvatusele kui tulutoovamale sissetulekuallikale üle minema. Keskmikud ja kehvikud aga, kes kuni kodanliku Eesti tekkimiseni olid oma peamise sissetuleku Põhja-Eestis saanud kartuli, Lõuna-Eestis aga lina kasvatamisest, sattusid turukonjunktuuri muutumisega ja üleminekuga piimakarjakasvatusele raskesse olukorda. Loomade muretsemine ja neile vastavate hoonete ehitamine oli kulukas, mille tõttu suurem osa kehvikuid ja keskmikke suutis pidada lehmi vaid vähesel arvul, kusjuures karjakasvatusest saadi väga väikest sissetulekut ja sedagi enese tarbimise piiramise arvel, s. o. sel teel, et kogu täispiim müüdi meiereile ja tarvitati ise meiereist tagasi ostetud lõssi. (lk 56)

Monopolistliku finantskapitali tööriistaks töötava talurahva kurnamisel osutus kapitalismi üldkriisi tingimustes ka põllumajanduslik ja tarbijate kooperatsioon. Eestis tuli iga valla kohta 10 mitmesugust põllumajanduslikku ühistegevuslikku organisatsiooni. See oli puhtkodanlik liikumine, mis teenis ja kindlustas kapitalismi ning oli seotud kodanliku riigiaparaadiga. (lk 59)

Hoolimata ajutisest ja osalisest stabilisatsioonist, mis saavutati kulaklik-kapitalistlike majapidamiste edendamise ja kindlustamisega põllutööliste ja kehvikute ekspluateerimise süvendamise arvel, ei olnud Eesti põllumajanduse seisukord sugugi kindel. Eesti oli kujunenud Lääne-Euroopa riikide varustajaks karjasaadustega, nende agraarripatsiks, seepärast olid tema põllumajanduse olukorra määrajaks hinnad maailm aturul. Eesti talurahvas sattus täielikku sõltuvusse monopolistlikust finantskapitalist ja hindade stiihilisest kõikumisest maailmaturul. Monopolistlik finantskapital hoidis tööstussaaduste hinnad suhteliselt kõrgemal, moodustades nn. hinnakäärid mittemonopolistliku kapitali, sealhulgas ka põllumajandussaaduste tootjate kahjuks. Kodanluse väljapääsu otsimine preemiate ehk juurdemaksude näol väljaveetavaile põllumajandussaadustele ei võinud üldist olukorda tunduvalt parandada, kuna põllumajandusel oli kodanliku Eesti majanduses tugev erikaal, millele ei suudetud kuigi kaua juurde maksta. Pealegi toimus juurdemaksmine laiade rahvahulkade elatustaseme allaviimise arvel, mis omakorda kitsendas siseturu ostuvõimet. (lk 61)

Uus majanduskriis tekkis kapitalistliku süsteemi üldkriisi baasil, mis kiirendas tema saabumist. Ettevõtete krooniline alakoormatus ja alaline töötute armee tekitasid kapitalismile palju raskusi juba enne majanduskriisi puhkemist. Pärastsõjaaegne agraarkriis kaotas kapitalismi ajutise, ebakindla stabiliseerumise ajal oma teravuse, kuid teda ei suudetud täiel määral ületada. Neil põhjustel ei olnud 1929. aastal puhkenud uus majanduskriis endiste kriiside lihtne kordumine, vaid kujunes kõigist senistest majanduskriisidest kõige keerulisemaks, tõsisemaks ja sügavamaks. (lk 80)

Eesti töörahva revolutsioonilise võitluse kulminatsioonipunktiks oli sõjajärgseil aastail Tallinna proletariaadi kangelaslik ülestõus 1. dets. 1924. Ülestõusu eesmärgiks oli eesti kodanluse ikke kukutamine ja nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis. 1924. aastal, kui majanduskriis üha süvenes ja kodanluse reaktsiooniline osa tegi ettevalmistusi fašistliku diktatuuri kehtestamiseks, oli relvastatud ülestõus muutunud objektiivseks vajaduseks. Ülestõusu juhtis Eestimaa Kommunistlik Partei eesotsas J. Anveldi ja teiste silmapaistvate revolutsioonilise liikumise tegelastega. Ülestõusnud vallutasid 1. detsembri hommikul lühikese aja jooksul rea asutusi, kuid neil ei õnnestunud vallutada kodanliku valitsuse tähtsamaid sõjalisi objekte. See asjaolu määras ülestõusu ebaõnnestumisele. Kuna pearõhk oli pandud ülestõusu ootamatuse printsiibile, ei valmistatud vajalikul määral ette ülestõusu massilise liikumise kasvu. Tööliste hulgad tehastes ja vabrikutes, kes olid valmis tegutsema, ei saanud õigel ajal juhtnööre ja jäid otsustaval momendil passiivseteks pealtvaatajateks. EKP Keskkomitee ei suutnud valge terrori tingimustes tagada ülestõusu ettevalmistamist ja läbiviimist kõigi leninliku ülestõusukunsti reeglite kohaselt. (lk 81)

"Eesti kunstiintelligents pöördeaastal"

Tsitaadid väljaandest: Õie Elango, "Eesti kunstiintelligents pöördeaastal (1940/41)", 1979.

Ent mida peaks kultuuri valdkonnas uurima ajaloolane? Sellele küsimusele püüdis vastust leida detsembris 1974 Moskvas toimunud üleliiduline teaduslik konverents. Nõukogude Liidu kultuurirevolutsiooni uurimist juhtivad ajaloolased M. Kim ja V. Jermakov astusid välja kultuuri nn. harulise käsitlemise vastu ajaloolaste poolt, õieti küll mitte harulise käsitluse vastu üldse, mis on sageli paratamatu, vaid kultuuriharude üksteisest isoleeritud, vastastikuse seoseta käsitluse vastu. Nende arvates tuleks ajaloolastel käsitleda kõiki kultuurialasid hõlmavaid ja läbivaid küsimusi tihedas vastastikuses seoses. Ainult sel juhul võiks nende töödel olla mingi oma nägu, oma spetsiifiline uurimisrakurss. (lk 3)

Üldiselt mõistetakse intelligentsi ehk haritlaskonna all haritud inimesi, vaimse töö tegijaid. Haritlaskond pole majanduslik klass ega kujuta seepärast endast iseseisvat poliitilist jõudu. Kapitalismi tingimustes ei olnud haritlaskond kui ühiskondlik vahekiht oma koostiselt ühtne, vaid jagunes kolme sotsiaalsesse kihti: kodanlik, väikekodanlik ja proletaarne haritlaskond. Haritlased erinesid üksteisest nii oma sotsiaalse päritolu, töötingimuste ja palga kui ka kodanlusega seotuse astme poolest ning teenisid erinevate klasside huvisid.

V. I Lenin võitles alati arvamuse vastu nagu oleks intelligents tsarismivastases võitluses olnud mingi iseseisev, omaette jõud. Iseloomustades haritlaskonna sotsiaalpoliitilist ilmet, tema kohta ühiskondlikus liikumises, märkis Lenin, et intelligents väljendab "kõige teadlikumalt, kõige otsustavamalt ja kõige täpsemalt klassihuvide ja poliitiliste rühmituste arenemist kogu ühiskonnas". Intelligentsi seisund ühiskonnas on ebamäärane, kuna ta võib ühe klassi teenimiselt üle minna teise klassi teenimisele, või teenida mitut klassi korraga. Minevikus andsid haritlasi aadel, kodanlus, väikekodanlus, talupojad ja ka proletariaat. Koos kapitalismi arenguga kasvas sotsiaalselt madalamate kihtide osatähtsus haritlaskonna koosseisus. (lk 3–4)

Kunstiintelligentsi vaatlemist omaette rühmitusena õigustab tema vahetu seos kirjanduse ja kunsti kui sellise vaimse kultuuri sfääriga, mille spetsiifika ja arengutingimused on ühelaadilised. On ju kunst ühiskondliku teadvuse ja inimtegevuse spetsiifiline vorm, mis kujutab endast tegelikkuse peegeldamist kunstilistes kujundites ja tajub maailma peamiselt esteetiliselt, samal ajal kui teadus teeb seda loogilise mõtlemise vahenditega. Seega moodustab kunstiintelligents kindla spetsiifikaga rühmituse, kelle kujunemise uurimine võimaldab leida ühist erinevate kultuurialade arenemises, selle arengu eeldustes ja tingimustes. (lk 5)

Eesti rahvuslik intelligents hakkas koos kapitalistlike suhete tärkamisega tekkima XIX sajandil. Kuni XIX sajandi 60-ndate aastateni võib kõnelda siiski ainult eesti rahvusliku kultuuri elementidest. Eesti rahvusliku intelligentsi ja rahvusliku kultuuri tekkimine sõna tõelises mõttes sai aga võimalikuks alles siis, kui kapitalistlik tootmisviis oli feodaalkorra üle põhiliselt võidu saavutanud, oli välja arenenud ühine majanduselu ja kujunenud eesti kodanlik rahvus. (lk 9)

Oktoobrirevolutsiooni võit ja nõukogude võimu kehtestamine kutsusid eesti kunstiintelligentsi hulgas esile terava ideelise polariseerumise. Paljud lasksid ennast segadusse viia väikekodanlike parteide propagandast "demokraatiast üldse". Nad ei toetanud kodanlikku kontrrevolutsiooni, kuid ei mõistnud ka Oktoobrirevolutsiooni olemust ega toetanud nõukogude võimu. Enamik kirjanikke ja kunstnikke kõhkles, kaotas perspektiivi ega osanud valida teed. (lk 10)

1920-ndail aastail oli Nõukogude Liidu kirjanduses ja kunstis veel palju otsinguid ja võitlusi. Sotsialistliku realismi meetodi põhijooned ei olnud esialgu veel välja kujunenud. 30-ndate aastate alguseks olid aga sotsialistliku kultuuri saavutused juba ilmsed. (lk 22)

Kunstiintelligentsil olid kõik põhjused rahvavõimu toetamiseks. Üksnes see võim võis kõik kultuurisaavutused muuta rahvale kättesaadavaks ja avardada rahvusliku kultuuri arenguperspektiive. Kõigil kultuurialadel oli saavutusi, millele toetudes võis alustada edukat üleminekut sotsialistliku realismi kirjandusele ja kunstile. Takistuseks võis olla ainult kodanliku ideoloogia mõju ühe osa kultuuritegelaste teadvusele, loomingu vabaduse mõistmine ja kaitsmine kodanliku individualismi vaimus. (lk 22)

Raamatu osatähtsuse tõus rahva elus oli tihedalt seotud algava kultuurirevolutsiooniga. Materiaalse heaolu kasv majanduselu sotsialistliku ümberkujundamise tulemusena ja hariduse kõigile kättesaadavaks muutmine lõid eeldused rahva üha kasvavale huvile raamatute vastu. (lk 30)

Luule kui proosast painduvam ja operatiivsem žanr reageeris ühiskondlikule murrangule kiiremini. Kiiresti arenes nõukogude luuletajaks Jaan Kärner. Seda soodustasid tema eelnenud loomingu demokraatlik suunitlus, antifašistlik hoiak, hukkamõist imperialistlikule sõjale ja huvi sotsialismimaa kultuuri vastu. Nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal loodud luuletused kujutavad endast uue etapi algust J. Kärneri loomingulises biograafias, kajastades uue elu ehitamise paatost, nõukogude patriotismi ja rahvaste sõprust. 1940. aasta revolutsioonisündmuste silmapaistvaimaks laulikuks sai Juhan Sütiste, kelle kodanliku aja loomingu paremikku kandis armastus töötava inimese vastu, austus tema töö vastu ja valu rõhujate ülekohtu all kannatava rahva pärast. J. Sütiste lõi 1940. aastal eesti nõukogude kirjanduse ühe kõige väärtuslikuma teosena lühipoeemi "Maakera pöördub itta". Johannes Barbaruse 1940/41. aastal loodud parimad luuletused on pühendatud kirjanike loomingulisele vabanemisele ja uuestisünnile töörahva riigis. J. Barbaruse kodanlusaegne luule oli oma valdavas osas demokraatlike, antifašistlike ideede teenistuses, kuid tema tolleaegse luule mõju kahandas märksa raskepärane, konstrueeritud sõnastus. Nüüd ilmnes kirjaniku püüd sisult ja vormilt rahvalikuma luule poole. (lk 38–39)

1940/41. aasta kirjanduselu üheks omapäraks oli asjaolu, et uue kirjanduse loomisel püüdsid osalt kaasa minna ka need, kes varem demokraatlike kirjanike hulka ei kuulunud. Kuid see jäi nende arengus episoodiliseks nähtuseks. Oma varasemate vaadete ja vaenuliku propaganda mõjul emigreerus enamik neist hiljem välismaale. (lk 40)

Noor eesti nõukogude kirjandus ei suutnud veel haarata areneva elu kõiki olulisi külgi, näidata sotsialistlike suhete kindlustamist elavate, kunstiküpsete kujude kaudu, kuid selle ajajärgu looming sisaldas kvalitatiivselt uusi jooni. Kirjanikud ei piirdunud ainult kapitalistliku ühiskonna pahede paljastamisega, vaid püüdsid avada elunähtuste sotsiaalset olemust, näidata kodanliku ühiskonna aluste hävitamise paratamatust. Proosakirjandus andis esimesed õnnestunud katsed nõukogude inimeste ja sotsialistlike ümberkorralduste realistliku kujutamise alal. Kiiresti ja hoogsalt kajastas nõukogulikku kaasaega luule. Töötav inimene kujunes kirjanduse keskseks kujuks. Eesti kirjandus oli astunud sotsialistliku realismi teele. (lk 40–41)

Sotsialistlikku ülesehitustööd sai kunstis kõige otsesemalt kujutada figuraalsete kompositsioonide kaudu. Seepärast loodigi 1940.— 1941. aastal arvukalt just temaatilisi teoseid. Palju maale, graafilisi lehti ja skulptuure oli pühendatud töö kujutamisele. See kunst oli 30-ndatel aastatel loodud traditsioonide jätkamine, kuid ta kajastas ka töörahva sotsiaalse positsiooni muutumist (R. Uutmaa, E. Jõesaar, P. Liivak, E. Haamer jt.). Teiseks ainevallaks, kus kunstis uut võib kohata, oli revolutsioonilise võitluse kujutamine. Revolutsioonilises võitluses nähti nüüd ajaloo peamist liikumapanevat jõudu. Näiteks A. Johani maalis "Töörahva ülestõus 21. juunil 1940 Tartus" (1941) väljendusid uued alged, mis arenesid orgaaniliselt välja tema senisest kunstist. Johani poolehoid töörahva vastu oli kasvanud üle usuks proletariaadi jõusse. Selgelt avaldus uus kunstisuhtumine noore graafiku R. Kaljopuu gravüüris "Poliitiliste vangide vabastamine 1940. aasta 22. juunil" (1940). Paljude kunstnike loomingus aga elas 30-ndate aastate kunst muutumatult edasi. (lk 55)

Kahtlemata oli "Estonia" kui endise eesti kodanluse esindusteatri töötajate ideoloogiline ümberkasvatamine küllalt keerukas ülesanne. Nagu rõhutab teatriteadlane Karin Kask, tuli nõukogude teatrit ehitada kodanlikust teatrist tulnud lavakunstnikega, kelle maailmavaatelise väljakujunemise (ja ka ümberkasvu) protsess alles algas. Teatrite majanduslik-organisatsioonilises osas ning repertuaaris toimunud järsk murrang ja ideoloogilise ümberkujunemisprotsessi aeganõudvus olid omavahel vastuolus. See oli noorele eesti nõukogude teatrile iseloomulik ja pidevat lahendust nõudev vastuolu, millest tulenevad kasvuraskused olid ette teada tolleaegseile kunstielu juhtidele. (lk 72)

Märtsis 1941 toimus "Estonia" kontserdisaalis teatrikollektiivi punanurga avamine. Punanurk oli kujundatud endisse restorani kasutuses olnud punasesse saali. Avamisel pidas kõne Kunstide Valitsuse juhataja J. Semper, rõhutades nõukogude teatri suurt osatähtsust ühiskondliku kasvatustegurina. Punanurgas asus teatri ametiühingu raamatukogu ja teatri kollektiivi seinaleht "Teatri Hääl", mille toimetajaks sai M. Rungi. Teatri ametiühingu komitees olid väljatöötamisel kavad poliitharidustöö korraldamiseks punanurgas õpperingide näol. (lk 72–73)

Astuti esimesi samme uute kunstiliste tõekspidamiste piiritlemisel. 5. augustil 1940 oli esimest korda koos "Vanemuise" teatrivalitsuse poolt ellukutsutud "Vanemuise" kunstinõukogu, millest oli osa võtma palutud A. Jakobson, M. Jürna, J. Kärner, V. Kosenkranius, A. Selge, M. Laosson, J. Vahtra, K. Ader, K. Aluoja, P. Vallak ja K. Ird. Koosolijad leidsid, et uus "Vanemuine" peab ja on valmis muutuma tõusva proletariaadi kunsti avangardiks. Tema lipult peab kaduma loosung "kunst kunsti pärast". Uus "Vanemuine" tahab aktiivselt söösta toimuvasse klassivõitlusse, julgustada inimesi võitlusele kõige vana ja manduva vastu, kõigiti teenida proletariaati tema ajaloolistes ülesannetes. "Vanemuise" lavalt peab kaduma operett oma senisel vaimulagedal ja kunstivaesel kujul, ta tuleb asendada vaimuka värskendava muusikalise komöödia ja rahvatükiga. Kindlasti otsustati säilitada ooper. Repertuaari taheti esialgu leida ja võtta teistelt, kõrgema proletaarse kultuuriga liiduvabariikidelt. Hooaeg otsustati avada Korneitšuki draamaga "Eskaadri hukk". (lk 77)

Muusikalavastuste osas etendus "Vanemuise" laval esmakordselt nõukogude ooper – I. Dzeržinski "Vaikne Don". J. Offenbachi opereti "Orpheus põrgus" satiirinooled sihiti kodanliku Eesti poliitikategelaste pihta. Tartu kommunistid püüdsid teatrit tema töös ideeliselt suunata ja abistada. Näiteks korraldati ajalehe "Tartu Kommunist" toimetuse algatusel 5. märtsil 1941. a. ooperi "Madam Butterfly" lavastuse puhul toimetuse liikmete ja teatritegelaste ühine arutluskoosolek. Toimetuse teatrikriitik E. Hiir ja toimetaja M. Laosson ei nõustunud ooperi lavastaja K. Aluojaga, kes väitis oma lavastuse lähtuvat Puccini muusikast. Nende arvates ei tõusnud klassivahekorrad lavastuses küllaldase selgusega esile, leidus meeleolutsemist, eksootikat ja ilutsemist. Sõnavõtjad ajalehe juurest rõhutasid kunsti sõltuvust poliitikast ja püüdsid selgitada sotsialistliku realismi meetodi põhilisi nõudeid. Ent sotsialistliku realismi mõiste oli tollal veel uudne ja paljuski arusaamatuks jääv. Üliagar uue eest seismine viis nõukogude aktiviste mitmel puhul vulgariseerimiseni. (lk 79–80)

Fašistliku Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule 1941. aasta kevadsuvel asetas eesti kunstiintelligentsi uutesse karmidesse tingimustesse. Senist rahulikku loovat tegevust asendas vajadus rakendada oma jõud nii või teisiti võitluseks vaenlase vastu. 23. juunil toimus ajakirja "Viisnurk" toimetuses Tallinna kirjanike erakorraline koosolek. Otsustati rakendada oma loovat annet selgitustööks rahva hulgas ja kui vaja, haarata ka relvad. Järgnevail nädalail esinesid kirjanikud selgitavate ettekannetega töötava rahva koosolekuil ja esitasid eesti rahva ajaloolist võitlust ristirüütlite ja balti parunite vastu käsitlevaid teoseid. J. Barbarus, J. Semper, A. Jakobson, J. Kärner, A. Alle, E. Hubel, M. Raud, E. Tammlaan, M. Veetamm jt. avaldasid ajakirjanduses luuletusi ja artikleid fašistlike agressorite vastu. Valmisolekut võitluseks avaldasid ka kunstnikud, teatritöötajad ja heliloojad. Üleskutses Eesti NSV intelligentsile, millele olid alla kirjutanud mitmete kultuurialade esindajad, selgitati, et võidelda tuleb mitte ainult sotsialismi ja vabaduse eest, vaid tsivilisatsiooni ja kultuuri kogu olemasolu eest. (lk 85)

1917. aastal oli eesti kunstiintelligents veel põhiliselt talupoegliku päritoluga. 1920—1930-ndail aastail loomeikka jõudnute sotsiaalses koosseisus toimusid märgatavad nihked töölisklassi kasuks, sest töölisklass oli Eestis sajandivahetuseks juba küllalt arvestatavaks jõuks muutunud. Valitseva klassi tugevaim osa oli baltisakslaste näol pikka aega teisest rahvusest. Kodanlikes ühiskondades on küll reeglina intelligentsi taastootjaks kodanlik intelligents ja kodanlus, kuid eesti rahvuse ja kultuuri suhtelise nooruse tõttu põlvnesid siin kultuuriloojad peamiselt keskkihtide ja töötava rahva hulgast. Erinevalt olukorrast 1917. aasta Venemaal, kus vana intelligents päritolu poolest peaaegu tervikuna kuulus jõukate, ekspluataatorlike klasside ja seisuste hulka, oli olukord 1940. aasta Eestis kunstiintelligentsi sotsiaalse päritolu ja meelsuse osas teistsugune. (lk 87)

Üksnes sotsiaalne päritolu muidugi veel ei määra maailmavaadet ja loomingu laadi, selleks mõjub kaasa palju tingimusi ja tegureid. (lk 87)

Kapitalism oma arenguprotsessis esitab järjest suurema nõudmise haritlaste järele, kuid samaaegselt intelligentsi mitmekülgsema väljaarenemisega hakkab imperialismi tingimustes süvenema ka tema diferentseerumise protsess. Kodanlikus Eestis, kus haritlaskond arvuliselt tugevasti kasvas, hakkasid tema olukorrale üha enam mõju avaldama kapitalismile omased nähtused nagu majanduskriisid ja tööpuudus. Haritlane muutus üha rohkem kapitalismi palgatööliseks, kellel tuli pidada võitlust oma elatustaseme ja sotsiaalse positsiooni säilitamise eest. Intelligentsile avaldas mõju kodanliku Eesti klassijõudude areng ja ühiskondlike vahekordade teravnemine. Toimus intelligentsi progressiivsema osa järk-järguline pöördumine töölisklassi ideoloogia poole. (lk 87–88)

Enne 1917. aastat oldi harjunud rahvuskultuuri arengu peamist takistajat nägema tsarismi rahvusliku rõhumise poliitikas, seepärast oli rahvusliku haritlaskonna peamine huvi 1917. aastal suunatud rahvuslikust rõhumisest vabanemisele. 1940. aastaks oli selja taga 20 aastat nn. omariiklust ja sellega seotud esialgsed illusioonid küllalt suurel osal kultuuritegelastest hajunud. Kodanliku väikeriigi piiratud võimalused ja kodanluse reaktsiooniline kultuuripoliitika ahistasid üha enam demokraatlikult mõtlevaid kultuuriloojaid. (lk 88)

Ühtlasi hakkasid nüüd avarduma seni väga kitsad loomingu levikupiirid. Astumisega Nõukogude Liitu oli Eesti pääsenud kultuurilisest isoleeritusest ja kohalikust piiratusest. Teistes liiduvabariikides hakati Eesti kultuuri vastu ikka enam huvi tundma. (lk 90)

Eestis oli edukalt alanud kultuurirevolutsioon, kuid selle katkestas fašistliku Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule 1941. aasta suvel. Mitte kõik need, kes olid 1940/41. aasta kultuurielust osa võtnud, ei pidanud vastu ajaloo karmidele katsumustele, kuid parim ja aktiivsem osa eesti kirjanikest-kunstnikest alustas võitlust fašismi vastu nii rindel kui ka Nõukogude tagalas. (lk 90)