Anari Koppel

Anari Koppel (sündinud 1984) on Eesti ajakirjanik.

Artiklid

• Olin seitsmeaastane, kui Nõukogude armee tankid ja dessantväelased 1991. aasta augustis Tallinna jõudsid. Õnneks täiskasvanud minuga seda koledat infot ei jaganud. Seda, kui napilt Eesti vabaks sai, mõistsin alles täiskasvanuna.
• Kirjanik Viivi Luik kirjutab oma raamatus "Varjuteater", kuidas ta kandis 1991. aasta rahututel augustipäevadel, kui Tallinna tänavatel võis näha Nõukogude dessantväelasi, endaga kaasas taskunuga. Sel kevadel mõistsin, miks. Ajal, mil kogu Eesti ühiskond mobiliseerus täie hooga, et aidata Ukrainat ja ukrainlasi, astuda kaitseliitu või naiskodukaitsesse, tundus taskunoa kaasaskandmise instinkt igati mõistlik.
• Jahmun praegugi, kui loen tagantjärele kirjalikest allikatest, kui palju vaeva pidi Eesti nägema, et NATO ja ELiga õigel ajal ühineda.
• Märtsis kohtasin vabatahtlikuna Niine tänava põgenike vastuvõtukeskuses töötades lapsi, kellega juhtus see, millest Eesti lapsed 1991. aastal pääsesid. Taipasin õudusega, et nende Niine laste asemel oleksin võinud olla ma ise koos oma eakaaslastega, kui laulev revolutsioon ja Balti kett oleksid ebaõnnestunud ning Balti riigid oleksid pärast augustiputši jäänud riigi­pöörajate kätte. Lubasin endale, et töötan nende laste naeratama saamise nimel iga päev.
• Kas Eestis saab üldse elada nii, et ei pea kogu aeg muretsema? Kui peame valmistuma kõigeks, siis ei saa me ju korralikult valmistuda kõige olulisemaks – selleks, milleks peame tegelikult valmis olema. Selleks, mida aimame, aga mille kohta täpselt ei tea.
• Mida jõuab üks inimene ära teha, enne kui ajalugu otsustab naasta mõne vana unustatud koleduse juurde? Kas ajaloo naasmist koledustesse saab ära hoida üks inimene? Aga üks rahvas? Mitu rahvast? Terve lääne tsivilisatsioon? Kas kirjanikud peaksid rahutul ajal taskunuga kaasas kandma?
• Eestis on privileeg elada üheainsa õudse reaalsuse asemel kahes reaalsuses: rahulikus rahuaja Eestis ja mentaalses sõjaaja reaalsuses. Meil on õnn elada vabas maailmas, hingata sisse vabaduse õhku, juua kohvikus vabaduse kohvi, jalutada vaba taeva all ja kohtuda vaba maailma toredate inimestega. Kuidas lülituda võimalikult valutult ühest reaalsusest teise? Elades vaba maailma kodaniku elu, püüdes säilitada elurõõmu ja aidates vahepeal ukrainlasi, mis viib mentaalselt paraku ikka sõjaaja reaalsusse.

Me elame praegu füüsiliselt rahuajal ja vaimselt sõjaajal. Joie de vivre on võimalik. Elada, naerda ja rõõmu tunda tasub kohe. Täna.

• Anari Koppel, "Joie de vivre", Sirp, 27.05.2022