Mine sisu juurde

Andris Feldmanis

Allikas: Vikitsitaadid

Andris Feldmanis (sündinud 21. septembril 1982) on Eesti stsenarist ja näitleja.

Artiklid[muuda]

  • Demokraatliku maailma teeb tugevaks see, et ta ei põhine jäigal jõul ja on seetõttu paindlik. Miks on paindlikkus oluline? Sest inimene ise on muutlik, vastuoluline ja silmakirjalik.
Just see viimane omadus on miski, mida me tahaksime nii avalikus kui isiklikus elus maha salata, aga iga enda ees vähegi aus olev inimene peab tunnistama, et temas leidub silmakirjalikkust. Tema sõnad ja teod ei lähe alati kokku, ta käitub vahel kahepalgeliselt. Selle tunnistamine on seesama enesepiitsutamine, aga seda ei tohiks võtta mitte allaandmise (ja allumisena selles tähenduses, et silmakirjalikkusest saabki sinu modus operandi), vaid alandlikkuse märgina, oma inimliku piiratuse tunnistusena.
Ja just selles inimliku piiratuse tunnistamises näen ma demokraatia tuuma – meil on vaja teisi inimesi ja nende arvamusi, et selgemini näha ja paremini käituda. Silmakirjalikkuse tunnistamine annab võimaluse ka ühel hetkel selg sirgeks lüüa ja sellest üle saada.
  • Iga ühiskond põhineb kokkulepetel ja piiridel, sallivus ei püüa neid piire kaotada, vaid nihutada, selleks, et rohkemad inimesed saaks ennast ühiskonnas hästi tunda ja õnnelikud olla. Ühiskond, kus neid piire kunagi üle ei vaadata ega muudeta, on vangla.
  • Jah, ka sallivusse on sisse kirjutatud seesama silmakirjalikkus, sest inimene ei mõtle ega käitu absoluutides. Inimene ei ole nn ideoloogiline masin, nagu mõned 20. sajandi režiimid ja mida ehk ka praegune identiteedikeskne maailmavaade kohati püüab väita. Sallivus on kokkulepe ja seetõttu ebatäiuslik.
  • Demokraatliku maailma tugevus on võime muuta kurssi, mis näiteks Putini režiimil puudub, sest oma seisukohtade muutmine ja neist taganemine tähendab enese tühistamist. See on ühe jõustatud narratiiviga maailm ja iga lugu saab ükskord läbi, kõige koletumad tagajärjed ongi meeleheitlikel katseil seda elus hoida.
Demokraatia võimaldab muutuvaid ja võistlevaid narratiive, see on kohutavalt segasem ja enesekriitilisem (ning seetõttu inimese jaoks ka väsitavam), aga kokkuvõttes võrreldamatult paindlikum ja seeläbi tugevam.
  • Praeguses kriisis võiks näha just tõestust vastupidisele maailmatajule: pidev moraalne paanika "lääne" täieliku mandumise ja põhimõttelageduse teemal on olnud ülepaisutatud.
  • Pehmus ja sallivus ei varja moraalilagedust, vaid peidavad endas demokraatlikke väärtuseid, mida me tõepoolest oskame hinnata. Et poliitikud pole täielikult reaalsustaju ja vastutustunnet kaotanud, et ametnikud on aidanud ehitada üles toimivaid riiklikke ja rahvusvahelisi süsteeme. Et me oskame oma vabadust hinnata, vaatamata kogu silmakirjalikkusele või isegi tänu sellele, sest me tajume, et sõjaka diktaatori käe all poleks silmakirjalikkus enam vabadus, vaid kohustus.