Plaksutamine

Proosa

[Cara mia:] Oh Jumal küll, eks ole see vististi nende Luterus, kes peab ütelnud olema: sina võid keelda linnul pesa teha oma pähe, aga oma peast üle lendamast ei saa sina teda keelda. Ja praegu, kui Otto on oma taevakividega Kaiaverest tagasi jõudnud ja kohvi rüüpab ja uudiseid räägib ja vaidleb ja toriseb ja kirub ja naerab ja seletab, siis lendab see lind jälle üle mu pea... See häbemata lind oma kriiskava hüüdmisega, mida teised ei kuule, aga mis minul otsekui nõelapiste südamest läbi käib: Otto, see vanamees, kes oskab üheksat keelt ja kelle käest superintendendid ja professorid nõu ja abi pärivad, kas ei ole tema õiguse poolest - oh Issand, isegi mõttes tõrgub see mul suust välja tulema - , kas ei ole tema õiguse poolest... lapsik? /---/

Ja siis hakkan mina äkitselt käsi plaksutama. Käsi plaksutama just siis, kui Otto uuesti oma meeteorikivide juurde tagasi jõuab ja seletama hakkab, mispärast ja kui kindel ta nende ehtsuses on. Ja kõik arvavad, et mina plaksutan vaimustusest tema jutu peale. Ja mina ei mõista muud kui neile see arvamine jättagi. Ma pomisen: Aga see on ju suurepärane... Ja nad kirjutavad minu imeliku aplodeerimise minu lõunamaa temperamendi arvele (nagu sinna juba mõndagi on kirjutatud). Keegi ei saa aru, et mina käsi plaksutades seda häbemata lindu enesest eemale peletan.

Jaan Kross, "Taevakivi", 1975, lk 26

Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.

Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule tõmbuvat, ja käsi plaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda.

Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 25-26

[Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."

"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."

"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti."

"Hull oled. Kesse Stalini käest nisukest asja küsida julgeb?"

"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind."

"Selge see, et kardab. Ei külaeite või kuninga ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu."

"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda."

"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab."

"Kaksab küljest ära."

"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad."

"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10)

"Mis siis nüüd saab?"

"Mis sul saama peab?"

"Noh, et ilma Stalinita."

"Juba tunnedki puudust või?“

"Ei ole, kelle nime peale plaksutada."

"Ei see nimi kao kuskile. Kuulsid küll, mis miitingul öeldi."

"Aga Leninile me ei ole plaksutanud, sest Lenin on surnud ja ei ole kombeks."

"Jälle jääb üks plaksutamine vähemaks. Hoiame käsi kokku, ei kuluta ilmaasjata."

"No näed siis, käte jõudu läheb mujal vaja. Pesupesemiseks ja kartulikoorimiseks ja..."

"Raamatu lehekülje keeramiseks ja..."

"Paberirullide juustesse keeramiseks ja..."

"Ära sa siin ärple, endal kallid elektrilokid pähe tehtud."

"Kallima kaela ümber hakkamiseks läheb ka käsi vaja."

"Ohoh!" (lk 14)

Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015

Luule

Ürgema patsutab neli korda kasetüvele.
Ta teab, et maailmapuu on endasse kogunud
aegade mahla.
Nelja ilmakaare poole paneb Ürgema ämbrid
ja lööb neli korda käsi kokku.
Mahl purskub jugadena.

Lea Mändmets, "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14