Audiitor

Proosa

• Audiitorid olid ka varem inimestest agente kasutanud, sest nad olid juba varakult taibanud, et paljud-paljud inimesed on nõus piisava hulga kulla eest ükskõik mida tegema. See oli segadusseajav, sest audiitoritele paistis, et kullal ei ole inimkeha jaoks olulist väärtust - inimkeha vajas rauda ja vaske ja tsinki, kulda aga ainult üliväikeses koguses. Järelikult, väitsid audiitorid, on see järjekordne tõend, et inimesed, kes kulda vajavad, on veaga, ja sellepärast olid ka kõik katsed neid kasulikult rakendada läbikukkumisele määratud.
  • Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 151

• Malelaua kõigil teistel mustadel ja valgetel kolmnurkadel kuni lõpmatuseni välja olid väikesed hallid kogud, mis meenutasid väga tühja, peakotiga hõlsti.

Miks just nüüd? mõtles Surm.

Ta tundis neid. Nad ei olnud elusolendid. Nad olid... mitte-elus olendid.

Nemad jälgisid universumi toimimist, nemad olid selle ametnikud, selle audiitorid. Nemad vaatasid, et asjad, mis peavad liikuma, liiguksid ja kivid, mis peavad kukkuma, kukuksid.

Ja nad uskusid, et selleks, et mingi asi olemas oleks, peab tal olema koht ajas ja ruumis. Inimkond oli neile rängaks ehmatuseks olnud. Inimkond peaaegu kehastabki kõike, millel pole kohta ajas ja ruumis, näiteks kujutlusvõimet, kaastunnet, lootust, ajalugu ja usku. Kui need ära võtta, jääb järele lihtsalt ahv, kes pidevalt puu otsast alla sajab.

Seetõttu tuli mõistusega elu pidada anomaaliaks. See tegi toimikute haldamise keeruliseks. Audiitorid vihkasid selliseid asju. Iga natukese aja tagant üritasid nad natuke korda majja lüüa.

Aasta varem olid astronoomid kõikjal üle kogu Kettamaailma näinud hämmastusega, kuidas tähed aeglaselt üle taeva tiirlevad - maailmakilpkonn tegi kukerpalli. Ketas on nii paks, et astronoomid ei näinud, mis selle põhjuseks oli, kuid Suure A'Tuini iidvana pea oli sööstnud tema kõhu alla ja napsanud taevast kihutava asteroidi, mille tabamus oleks tähendanud, et mitte keegi Kettamaailmas ei oleks pidanud enam kunagi kalendrit ostma.

Jah, selliste silmanähtavate ohtude eest suutis see maailm end kaitsta. Seepärast eelistasid halli rüü kandjad oma lõputus ihas universumi järele, kus ei sünni mitte midagi, mis poleks täiesti ettearvatav, nüüd peidetumaid, argpükslikumaid lahinguid.

Võipool-alla-efekt oli sellele ainult pisike, kuid oluline tõestus. See näitas aktiivsuse tõusu. Andke alla, oli hallirüüliste igavene sõnum. Hakake jälle tompudeks ookeanis. Tompudega on lihtne.

Aga Surm teadis, et suur mäng käib paljudel tasanditel. Ja tihtipeale on raske aru saada, kes mängivad.

• Terry Pratchett, "Auru juurde", tlk Allan Eichenbaum, 2014, lk 8-9