Mine sisu juurde

Juht

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Eestvedaja)


Proosa

[muuda]
  • Filosoofiliste, teoloogiliste, poliitilis-patoloogiliste rahvajuhtide töö seisneb peaaegu täiel määral selles, et tekitada suitsu ja näidata selles vaime ning tonte, et inimesed pöörduksid oma õnnistegijate poole, kellest üks on alati hullem kui teine. (lk 15)
  • Kui Bonaparte oleks võtnud kuulda mõistuse ja vabaduse ning õigluse häält, siis oleks temast saanud inimsuse päike. Ta rikkus endas kõige kaunima, puhtama ja kõrgema ideaali, mis näis tahtvat juhtida saatust inimkonna hüvanguks. (lk 46)
  • Õpetlastel on enamasti kõige lihvitum ükskõiksus õiguse ja ebaõigluse suhtes ning nad annavad oma armetu dialektikaraasu kõige räpasema tulu nimel enampakkujate teenistusse, kuid riigi asevalitsejad ja usujuhid teevad omalt poolt ka kõik võimaliku, et muuta õiglased, mõistlikud inimesed indiferentsistideks. (lk 62)
  • Võimulolemine on nonsenss, valitsemine aga tarkus. Niisiis valitsetakse juhul, kui juhtida ei osata. (lk 67)



  • Raske on olla eestvedaja, mõtles Hallsilm. Aga sellegipoolest poleks ta ise tahtnud hoolealune olla. Niisiis ei jäänud tal muud üle kui oma ninamehekoormat edasi kanda. (lk 28-29)
  • Hallsilm ei oleks kõlvanud teistele ninameheks, kui ta poleks tulevikult ainult head oodanud. (lk 47)


  • Charlie meelest oli Oxford kohutavalt kolklik; ta tahtis laia ilma pääseda ja seda parandada, kas maailm seda siis tahtis või ei tahtnud. Charlie'l olid eesrindlikud poliitilised tõekspidamised. Ta oli Marxi lugenud, ehkki mitte palju, sest Charlie meelest kammitsesid paksud sisutihedad raamatud tema lennukat vaimu. Ta pidas tudengiühingus mõne marksistliku kõne ja äratas omasuguste vabade vaimude imetluse. Tema marksismi võis taandada veendumusele, et kõik on vale ja et olemasoleva korra hävitamine on õiglase ühiskonna ehitamise vältimatu eeltingimus; tulevikulootust kandsid töölised ja neile oli vaja vaid arusaajaid juhte nagu tema ise, kes olid läbi näinud kõrgema klassi silmakirjalikkuse, rumaluse ja verejanu, millega nad olid sünnist saati kokku puutunud.


  • On täheldatud, et elanikkonnas on kümme protsenti inimesi, keda võiks nimetada loomupärasteks juhtideks ning kes tõesti usaldavad oma otsustes ja valikutes oma mõistust. Seda on märgatud lausa niisugusel määral, et seda tõsiasja on arvestatud ka suunistes vanglaid, kontsentratsioonilaagreid ja sõjavangilaagreid juhtivatele inimestele - eemaldage see kümme protsenti ning teie vangid muutuvad selgrootuks ja kuulekaks.
    • Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", tlk Krista Kaer, LR 22/2018, lk 43


  • "Kuidas sa siis meeärisse sattusid?" küsis Jayden.
Huckle kehitas õlgu. "Ma lihtsalt hakkasin oma vana ametit vihkama..."
"Ja millega sa siis varem tegelesid, kas moosiga?" küsis Polly veidi pahasena, et mees oli kaluritega rääkima hakanud, temaga aga püsinud kidakeelsena.
"Ee, ei," vastas Huckle. "Ma olin... tegevjuht."
"Misasi?" tahtis Jayden teada, näol hämming.
"Midagi sellist, mida riigieksamitega teha saab," pakkus Kendall. "Vististi."
"Ee, riigieksamitest ei tea ma midagi," ütles Huckle. "Aga jah, ma töötasin tõesti kontoris."
"Majas sees?" imestas Jayden. "Terve päeva? Said ikka vahel läbimärjaks ka?"
"Peaaegu mitte kunagi," vastas Huckle.
"Ossa!" hüüatas Jayden. "Mõnus!"
"Tegelikult ei olnud."
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 112