Elisabet Reinsalu

Elisabet Reinsalu 2012. aastal

Elisabet Reinsalu (neiunaElisabet Tamm; sündinud 21. aprillil 1976 Tallinnas) on eesti näitleja.

Artiklid

• Käes on november – aasta pimedaim aeg, hingedeaeg. Mõni päev ei lähegi valgeks, mis sest, et hommik ärkab. Kuidagi ei saa teisiti, kui põletada küünlaid ja vaadata enese sisse, vaadata ka tagasi aegadele, mil inimesed, keda nüüd enam pole, me kõrval kõndisid ja askeldasid.
• Mõtlen väga sageli oma vanavanemate peale. Nemad olid pärit esimesest Eesti ajast (kuigi sündisid veel tsaariajal), sattudes oma kõige viljakamal eluhetkel ajalookeerisesse, mis ühe hingetõmbega lajatas piduri peale kõikidele unistustele, lootustele ja tulevikule. Nende elu lõigati tõesti nagu pussiga läbi. Küüditamised, hirm, elu võõrvõimu all, lisaks isikliku elu kaotused ja kannatused.

Ometi, kõigest hoolimata, elasid nad mõlemad pika ja õnneliku elu, sütitades ja nakatades kõiki ümbritsevaid inimesi oma jäägitu elurõõmu ja tänulikkusega. Nende eluajal vahetus kolm riigikorda, neil õnnestus näha uuesti vaba ja suveräänset Eestit, neil oli 5 lapselast ja 13 lapselapselast.

• Mäletan, kui 1988. aasta suvel, öölaulupidude aegu, sõitsime suvilasse vanaema ja vanaisa juurde. Meil olid rinnas sinimustvalged märgid ja kaasas rahvuslipud. "Liiga vara," ütles vanaema. Hirm oli liiga suur. Hirm selle ees, et need enneolematud rahvuslikud meeleavaldused võivad jääda lihtsalt unustatud lehekülgedeks ajalooraamatus või endaga kaasa tuua midagi veelgi hullemat.
• Mäletan, kuidas vanaema mind alati õpetas mitte välja tegema, kui keegi mulle koolis halvasti ütles või mind solvas. "Ära tee välja, lihtsalt ära kuula teda, pööra selg ja jaluta minema, sest see pole seda väärt! Seda solvaja tahabki, et sa solvuksid! Aga kui ta näeb, et sellele tüübile ei lähe vaimne "hammustamine" korda, siis järgmine kord ta enam nii ei tee."

Sageli kuulsin teda ütlemas: "See pole väärt!" Solvaja pole isegi su reaktsiooni väärt.

• Meie pere pole kunagi olnud usklik, vastupidi, oleme kõik vanad paganad. Kuid meid kasvatati vaimus "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse". Siiani kaigub kõrvus vanaema lause: "Mitte keegi ei keelanud ka Nõukogude ajal lapsi kasvatamast!" Kuigi nii mõnedki asjad olid keelatud, vabadust oli vähem.

Tänu vanaema Astale olen õppinud, et olenemata ümbritsevatest oludest, inimestest või ka riigikorrast on mul alati valik ja võimalus. Jääda inimeseks. Pöörata selg ja minema jalutada.

• Ent kui kombed muutuvad selliseks, et nendega nõustuda pole võimalik, mida siis teha? Kui mõni inimene sülitab tänavale, siis keegi ei sunni mind ju samamoodi käituma. Kui külajoodik poe ees kaasinimestele inetusi räuskab, siis ma ei pea ju sellega kaasa minema. Mul on valik. Ignoreerida.

Kui tahan ilmtingimata sekkuda, siis parim, mida teha saan, on õpetada oma lastele, et nii ei sobi. Sest täiskasvanud inimest ei muuda, tema käitumisharjumusi ega väärtusi ümber ei kujunda, ja see pole ka minu ülesanne.

• On segane aeg. Segane ja heitlik. Ei ole ärkamisaeg. On vihkamisaeg. Enam ei saa tõesti oma vanaema õpetuse järgi väärikalt mujale vaadata ega ignoreerida. Enam ei saa suud kinni hoida. Sest miski selles loos tõepoolest ei riimu.
• Minu vaimne küpsemine langes kokku Berliini müüri langemisega. Ma arvasin, et vägevamat sündmust ühe inimese elus olla ei saa, kui olla tunnistajaks ühe kurjusele ja hirmule üles ehitatud poliitilise režiimi kokkuvarisemisele. Selge, et see lootusrikas, edumeelne ja üleüldisele heaolu kasvule suunatud poliitiline kliima, milles küpsesin mina ja mu eakaaslased 1990. aastatel, on nüüdseks totaalselt muutunud.
• Ma usun, et ka poliitikud on tegelikult täiesti tavalised inimesed, kes vahetevahel libastuvad, eksivad ja kukuvad. Ma tahan veendunud olla, et ka nemad tegelikult usuvad, et nende kavatsused on kõige paremad. Kui me aga teeme kellelegi haiget, juhtugu see tahtmatult või mitte, siis viisakas inimene palub vabandust, vähemalt võtab vastutuse oma tegude eest.

Kui vabandusele ei järgne aga tõelisi tegusid, käitumismaneeride muutust, siis pole see enam andestuse palumine, vaid manipulatsioon.

• Elisabet Reinsalu, "Südamelt ära", ERR/Edasi, 09.11.2020