Mine sisu juurde

Elupõletaja

Allikas: Vikitsitaadid

Luule

[muuda]

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.

  • Marie Under, "Ekstaas" kogus "Sonetid". Siuru, 1917, lk 22

Proosa

[muuda]
  • Aga Maili ei tahtnud magada. Ta oli südamepõhjani solvunud. Mõelda vaid: isa ja ema sõitsid sünnipäevale ja tema jäeti koju! Mine tea, kui häid kooke ja uhkeid torte nemad praegu seal peol söövad, kuid tema, Maili, hoopis "magagu hästi"! Ei, tema just kiuste magama ei jää!
"Vanaisa, ma tahan kooki!" hüüdis Maili valjusti.
Vanaisa tuli uksele:
"Voodis kooke ei sööda — hambad juba pestud. Küll sa homme saad. Aga nüüd maga ilusti." Vanaisa silus sirge teki veel sirgemaks ja pani ukse kinni.
Homme! Homne kook Mailit ei huvitanud. Tema tahtis tänast saada! (lk 18)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979



  • Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. (lk 543)


  • Kodanik katsus küll veel rikkaks saamisest rääkida, aga teda ei kuulanud enam keegi. Ainult kass nühkis ennast vastu kodaniku jalasääri. Kass vaeseke ei osanud unistada, tema tahtis juba täna süüa. (lk 8)
    • Astrid Reinla, "Kodanik alustab uut elu", rmt: "Kodanik on loll", 1994, lk 7–8