Karu

Noor pruunkaru. Esi- ja tagakäpad on hästi näha.

Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik.

3 korda elagu Karu!
(Kes? Ei saa aru!)
Elagu Karu!
3 hurraad Winnie Puhhile hüüamegi!
(No öelge siis ometi - MIS TA TEGI?)

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh" Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 110

• Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha.
  • Jüri Kolk, Utoopiasari. Emane sinivaal. Feministeerium, 16. juuni 2020

Karu elab loomaaias,
matsakas ja muidu maias
...
Karu silmad on kui sulakuld
Sealt lõõskab inimarmastuse tuld
Peab mõni koera ja mõni mees kassi
Mõni peab ahvi kes elab tal sahvris
Mina ainult karu armastan

• • Henno Käo, "Karulaul", tuntud ansambli Apelsin esituses

Vanasõnad

• Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam.
• Karukasukas ei karda külma.
• Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
• Rebase kavaluse võidab karu.
• Talv ajab karu pesasse.
• Tänamata karu lükatakse auku tagasi.
• Vana karu ei õpi tantsima.
• Ära müü enne karu nahka kui karu käes!
• Ära usu hundi juttu, hundil on hullud jutud, karul kõned kavalad!
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977
• Heljo Mänd, "Karuaabits"

Vaata ka

• "Mõmmi ja aabits"