Helgi Saldo

Helgi Saldo (kodanikunimega Heinrich Sepp; 22. juuli 1990 Tallinn) on eesti kunstnik, LGBT-aktivist ja ristriietumiskunstnik.

Intervjuud[muuda]

Meil on erinevad süsteemid, erinevad olukorrad, millest me ei pruugi kohe aru saada. Aga mulle meeldib käia torkimas neid asju, katsetada enda ja teiste piire, et aru saada, mis need probleemid on, mis on võimalikud lahendused ja siis neid lava peal, kirjutades või kuidas iganes läbi Helgi pseudonüümi lahata. Mulle meeldib termin "tähelepanumajandus". Me mõnes mõttes elame selles tähelepanumajanduses, kus me peame iga teemaga välja paistma. Teha drag'i või kasutada provokatiivset nime nagu Helgi Saldo, mis on minu meelest naljakas ja tekitab huvi, on üks vahend, kuidas inimese tähelepanu endale saada, et siis rääkida neist kitsaskohtadest, mida ma olen torkinud.
Ma olen pigem sedapidi hakanud lahti mõtestama, et kes või mis on Helgi Saldo. Aga igasugune mask annab meile vabaduse teha asju, mida me muidu ei saaks. Helgi oli või on siiamaani mingis mõttes mask. Kui ma määratlen Helgit, siis ma mõtlen, et kui ma tegelen muude asjadega, siis ma mõtlen endast kui Heinrichist, aga Helgiga on üldiselt seotud kõik asjad, mis keerlevad LGBT-kogukonna ümber või üldse LGBT-teemade ümber. Siis on tavaliselt Helgi. Helgit olen ma ka defineerinud kui oma suhet kogukonnaga.
Seal on ka omad põhjused, miks ma ei viitsi alati järele anda ja pidevat seletustööd teha, et kes ma olen, miks ma olen üldse olemas, kas ma väärin elus olemist. Mina tean, miks, kes, kus. See ei ole see teavitustöö, mida ma väga hullult tahaks teha. Aga ma teen seda paratamatult.
Mind ausalt öeldes väga ei koti abieluvõrdsus. Minu jaoks ei ole LGBT-inimeste jaoks kõige põletavam probleem. Meil on palju hullemaid probleeme ja kõik läheb selle sotsiaalse, majandusliku ebavõrdsuse juurde tagasi. Ma kirjutasin abielureferendumi eel riigikogule kirja ja ma üritasin seal ka välja tuua, et kogu kväärasi jääb muu ideoloogilise sõja vahele. Ma tean, miks abieluvõrdsus on oluline. Ma usun siiralt, et meil kõigil võiksid olla riigi ees võrdsed õigused ja et abielu on leping riigiga. See, mida inimesed teevad oma magamistubades, on nende asi. Kuni jällegi mingi piirini, kui me räägime seksuaal- ja perevägivallast.
Ma saan aru, et... I'm being too kind to them right now' [eesti k ma olen nende vastu liiga lahke] ... paiksoolised heteroinimesed peavad ka tundma, et neil on siin maailmas, riigis, planeedil, mis iganes, oluline koht. Ma lihtsalt tahaks, et nad saaks aru, et see ei ole ainus väärtus, mis saab inimesel olla. Inimesel ei ole ainult bioloogiline väärtus lapsi teha ja tööl käia. Inimeste kogemused – soolised, seksuaalsed – on niivõrd palju laiemad ja neid ei tohiks üritada kustutada või vähendada.
Kui me suudaks Eesti rahvana, kelle keel on põhimõtteliselt suremas ja rahvusena meid jääb ka vähemaks, korra võtta kõik ühe katuse alla ja mitte vaielda selle üle, kellel on õigus abielluda, vaid mõtleksime selle peale, kus me oleme Eestiga saja aasta pärast, et leida ühine selles väärtus. Et see jäämägi, see keskkonnametafoor – kuidas me tegelikult suudaksime keskenduda sellele, mis on meie ümber – meie metsad, meie sood, rabad.
Kui me räägime keskkonnakriisist, siis me ei saa ära unustada seda, et tegelikult ka identiteet ja identiteedipoliitika on oluline, sest meil on ja ilmselt meile ka jääb rassism. Kui me ei suuda patriarhaati kuidagi kummutada, siis meile jääb seksism, homofoobia, transfoobia. Muidugi, kui me räägime keskkonnakriisist, siis ma usun seda, et kõige suurem vastutus lasub neil, kellel on kõige rohkem võimu midagi muuta. Kui me rahvana kokku tuleksime, paneksime pead kokku, võib-olla sealt võiks sündida ka veel võimalusi ja lahendusi, et see kuidagi üle elada. Samal ajal ma usun, et kui see keskkonnakriis tõepoolest on niikuinii tulekul, siis meid mingi hetk lihtsalt surutakse sinna ja see saab olema nii palju valusam ja jubedam kui see, kui me teeksime seda praegu. Aga me oleme inimesed. Me oleme ahvid ja raske on mõnikord näha kaugemale ja veel raskem on mõnikord aru saada, mida see kõik tähendab.
Aga siin on see, et olla inimese vastu kena ei maksa mitte midagi. Mitte sittagi ei maksa olla normaalne, teist väärtustav inimene. Miks me peame ootama, et teist väärtustada? Ma saan aru, et sul on see rahaküsimus, et kui su lapsed nälgivad, sa oled üksikema, sul ei ole kellelegi süüa anda. Ma saan aru sellest. Aga kui me räägime vähemuste märkamisest, respekteerimisest, austamisest, lugupidamisest, täiesti basic inimlikkusest, siis me ei pea ootama, et ühiskond oleks selleks valmis. Ma saan aru, et kui sa oledki see üksikema, kelle lapsed on näljas, siis sul ei ole seda empaatiat enam järel, et teisele inimesele aitäh või tere öelda. See on arusaadav, sest me oleme kõik inimesed. Aga me võiks vähemalt üritada.
Täpselt, ja kui sa mõtled selle peale, kui palju see abielureferendum oleks maksma läinud, kui see oleks tulnud, siis mida kõike oleks võinud selle rahaga teha selle asemel, et lihtsalt võtta kooseluseaduse rakendusaktid vastu? Esiteks see ei võta jällegi mitte kelleltki mitte midagi ära. Kui heteroinimene, paiksooline tunneb, et läbi selle riivatakse temal mingit olemuslikku asja, siis see on tema tunne. Sellel ei ole reaalsusega väga palju pistmist. Kui sa tunned, et teise inimese õnn võtab ära sinu õnne, siis see on sinu probleem. Nagu, it pisses me off [eesti k see ajab mind närvi]. See ongi täpselt selline kibestumus, et kui mina ei saa olla õnnelik, siis sina ka ei saa.
Siin me räägime tõesti emotsionaalsest heaolust, kus tulevad absoluutselt jällegi sisse sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid, mis ongi jällegi olulised, aga me saame paralleelselt teha mitut erinevat asja. Saame lahendada kliimakriisi ja sealjuures jätta naistele võimaluse abordiks. It's not that difficult [eesti k see pole nii keeruline]. See ei tohiks nii raske olla.
Inimeste paratamatus on see, et me elame ühel suurel keral, mis kihutab läbi kosmose. Meil on hästi piiratud hulk ressursse ja me peame otsustama, kes saab mida ning see on väga hirmuäratav, sest siin tuleb see olelusvõistlus välja ja see on see, mille taustal mina mõtlen, et OK, et kui ma panen endale seeliku selga ja kontsakingad jalga, siis see on köki-möki nende probleemide kõrval, mis meil tegelikult on. See on ka üks põhjuseid, miks ma ei viitsi väga palju sellel peatuda. Ma olen need eneseotsingud ja identiteediasjad enda jaoks ära lahendanud. Ma saan aru, et maailm on palju jubedam koht ja on palju jubedamaid asju, millega peaks tegelema.
Jah, tänu pandeemiale oleme saanud pausi või kogemuse, kuidas kapitalistliku süsteemi mutrid jäävad korraks pidama. Üldse sotsiaalne progress tundub selline, et sa teed ühe sammu edasi, kaks sammu tagasi.
Kas me liigume sallivuse suunas? Ma tahaks loota, aga kui me keskkonnakriisiga jõuame tõesti punkti, kus igaüks enda eest, siis see sallivus – nagu paljud inimõigused – võivad aknast välja lennata.
Vabasoolise või mittebinaarse inimesena ma tunnen, et ma olen terve oma elu olnud hallaladel ja tean, kui raske on elada maailmas, mis ei ole mustvalge. Ma tahan ka, et asjad oleksid kindlad ja tahaks, et kõik oleks lihtne. Aga see on paratamatu, ja tulles tagasi selle tähelepanumajanduse juurde, siis ega see ei soosi seda üldse, et me mõtleksime natukene mingites pooltoonides. Selle asemel läheme ühest äärmusest teise.
See on ka see, et empaatiavõimel on piirid. Sa mingist hetkest enam ei suuda mõista ja aru saada. See on mõlemal poolel nii. Ma näen, kuidas mõned vasakpoolsed lihtsalt tümitavad natse samamoodi nagu natsid tümitavad homosid või keda iganes. See meie-nemad, see on ka jälle paratamatus. See ühisosa on see, et me oleme ahvid, aga see, kuidas me mõtestame oma elusid ja need inimeste grupid, need paratamatult. See mina ja teine – siin on lihtsalt oluline, et mõlemad pooled üritaks leida sillad nende asjade vahel. Popkultuur on täiega see koht, kust võiks seda teha.
Mul tuleb Dave Benton meelde. [---] See oli aasta 2001, vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist. See oli see koht, et ta tõi meile võidu koju ja siis äkitselt oli nagu oma. Kui me neid ühisosasid leiaksime – kas see on siis eurolaul või mingi muu – siis läbi selle me võiks ka ühiskonnana terveneda.
Kui ma näiteks mingeid asju kirjutan, siis ma alati mõtlen selle peale, et kes on mu publik ja mulle oleneb sellest hästi palju. Kõik, mis ma olen kirjutanud Eesti Ekspressile, olen kirjutanud Eesti Ekspressi kommentaariumile. Ma tean, et minu publik on Eesti Ekspressi kommentaarium. Nad võivad mind kommentaariumides solvata, nad võivad teha mis iganes, aga ma tavaliselt olen sammu ees, sest ma olen selle kõik läbi elanud. Nad väga harva üllatavad mind sellega, mida nad arvavad, sest mina olen seda heteropropagandat saanud söögi alla, söögi peale terve oma elu. Ma tean täpselt, kus nad oma ideedega seisavad. Mõnikord sa saad aru, et mingisugune parempopulist on temast üle käinud ja tal on natukene huvitavamad argumendid. Sama on üldiselt kommentaariumides, et ma püüan aru saada, et kas sellel inimesel on vähegi lootust või kas ta on oma hämmingus siiras, et kas ta tahab päriselt aru saada või lihtsalt norib tüli. Mõnikord on hästi raske aru saada.
Ma usun ka, et – jälle popkultuuri juurde tagasi tulles –, kui sul on näiteks vähemustest lauljad, kes teevad hästi hea laulu ja sa tunned ennast seal ära või vaatad filmi, kus sa saad panna ennast endast teistsuguse inimese kingadesse, et see võib empaatiat suurendada. Aga kommentaariumis on see see hetk, kus ma mõnikord ise ütlen, et "okei, sina räägid siin mingitest abstraktsetest homodest, aga mina olen nüüd siin, mina ei ole enam abstraktne homo, ma olen päris ja see, millest sa räägid, puudutab mu elu, mind isiklikult". See on mõnikord koht, kus inimesed hakkavad kuulama. See on mõnikord ka koht, kus nad lihtsalt kaovad ära, sest nad ei taha vaielda
LGBT-liikumisel Eestis oli vahepeal see probleem, et kogu aeg nõuti midagi, aga need nõudmised ei olnud üldse nii selged. Muidugi viimase nelja aastaga on see paremaks muutunud, et kui me räägime pride-marsist, siis soovid ja nõudmised on paremini artikuleeritud. Öeldakse, et me tahame, et see ja see muutuks. Ei ole enam sellist ähmast "armastus on armastus" möga, sest armastus ei ole kunagi lihtsalt armastus. Armastusel on alati hind, armastus on alati erinev. Armastus ei ole lihtsalt armastus. Pealegi, see ei tähenda mitte midagi ja kui sa lähed selle plakatiga tänavale, siis see ei ütle seda, et sul on vaja maksusoodustust ja sellepärast sa tahad abielluda või et sa tahad pääseda oma haige kaaslase juurde, aga sa ei saa, sellepärast et sul ei ole kuskil dokumentides kirjas, et sa võid seda teha.
Ma olen küll Tallinnas elanud ja üles kasvanud vurle, aga olen ise suhteliselt maakas ikkagi. Mu perekond on kõik maalt ja hobusega ja ma armastan neid väga palju. Ja üles kasvades oli kväärprobleemistik asi, mis lõi minu ja selle maailma vahele barjääre. Kui ma oleks tundnud ennast nendes keskkondades kuidagi aktsepteerituna, siis võib-olla oleks mul olnud julgust, võimalust ja vabadust rohkem suhestuda ja võib-olla ma oskaks läbi selle rohkem ka aidata. Aga ma arvan, et ma aitan neid läbi selle, mida ma teen. Iseasi, kas nad ise sellest ka aru saavad. Ma tõesti ei oska rääkida kaasa põllumajandusteemadel. Ma arvan, et ma ei peagi seda tegema. Minu meelest see, mis meid rohkem ühendab, on identiteedi ja vaimse tervise arengu küsimused. See on see, mille kohta ma veel midagi oskan öelda. Minu vabandused kõikide rekajuhtide ees – ma ei saa öelda, et ma teaks, milline nende elu on. Aga see ei tähenda, et ma arvaks, et nad on vähem olulised.
Siin võib tuua kas või näiteks inimesed, kes kannatavad suutmissurve all. Vaimse puudega inimesed, kellel ei ole ressurssi või võimalusi ennast nähtavaks teha, aga kes on ka olemas. Aga kui nad ei teeks häält, kui ei oleks puuetega inimeste eeskostet, siis me samamoodi ei teaks, et nad on olemas, et me peaksime nende pärast muretsema. Ma ei taha jälle panna võrdusmärki mingite täiesti eri asjade vahele, et LGBT ei ole puue, aga mõlemad on vähemused ja vähemused peavad aeg-ajalt andma teada, et nad on ikka olemas, sest muidu on lihtne suure massi sees ära kaduda.
Eeldus on alati olnud see, et keegi ei salli mind. Keegi ei taha, keegi ei vaevu. Aktivism on pigem vastupidi viinud lähemale sellele, et ma saan aru, et on inimesed, kes sallivad ja inimesed, kes armastavad ning kes tahavad. See on pigem niipidi. Enesevihkamine oli a priori, mis tuli olemasolevast korrast kuidagi kaasa. Sa said aru, et sa oled imelik, nähtamatu. Sa ei ole väärt armastust, sellepärast et sa ei ole hetero- või paiksooline. Aga lõpuks saad aru, et see on kõik möga, mida sulle on lapsest saati müüdud ja see ei ole tõsi, et vastupidine on ka võimalik. It's been a long-ass journey, but I'm real proud of myself [eesti k teekond on olnud paganama pikk, aga ma olen enda üle väga uhke].
Ma olen käinud kümme aastat teraapias ja mu kristlasest endine terapeut on öelnud, et sa ei saa anda inimestele seda, mida sul ei ole. See tundub nii loogiline, aga kui mu terapeut selle välja ütles, siis mu aju plahvatas. Kui su enda vaimne tervis ei ole korras, siis ongi raskem ulatada abikäsi, mis tuleb jälle tagasi selle teema juurde, millest me enne rääkisime. See abikäsi ei pruugi rahaliselt midagi maksta, aga see võib olla vaimne ressurss ja mõnel inimesel lihtsalt ei ole empaatiaks piisavalt aega või tahtmist. See kindlasti on empaatia puudumine, aga see ei pruugi olla alati teadlik või pahatahtlik. Mõnedel inimestel lihtsalt ei ole võimalusi jõuda mingite teadmisteni. Me räägime riigis, kus vaimse tervise juurde on niikuinii keeruline pääseda.
Rebeka Põldsamiga on mul olnud hästi toredaid vestluseid ja ta mingist hetkest tõi selle mu tähelepanusse, et me saame rääkida LGBT-kogukonnast, aga meil on võib-olla mõnikord öelda täpsem "LGBT-inimesed" või "LGBT-kogukonnad". Mitmuses. Et me ei ole tõesti see üks homogeenne mass. Jah, ma lähen marsin selle eest, et keegi mu tuttavatest saaks abielluda või kooselluda. Aga ma ei näe, et see oleks minu puhul väga suur võimalus, et see juhtuks. Ma isegi ei näe põhjust, miks ma peaksin seda riigiga tegema. Minu jaoks see ei ole teema. Ma pigem teeks ägeda pulmapeo, metsareivi nagu kõik heterohipsterid. See oleks mega tore. Aga mul ei ole vaja, et jumala asemik maa peal seda ofitseeriks või et riigis oleks see kuskil kirjas. See võib mõne homofoobi panna ka mõtlema, et vau, sellised on ka olemas.
Ma arvan, et see on võimatu, et inimesed üldse kunagi teineteisest lõpuni aru saavad, aga on oluline ikkagi püüda ja üritada. Kuigi ma ei tea – pärast kõiki neid asju, mis ma praegu välja ütlesin, siis ma mõtlen ka selle peale, et ma annan alla. Ma annan inimkonna suhtes alla. Võib-olla ongi lihtsalt aeg, et me välja sureme. Võib-olla lihtsalt ei ole vaja. See on kõik lihtsalt nii lootusetu. Niikuinii kõik sureb ära ja varsti ei ole millestki mitte midagi järel, et võib-olla lihtsalt peakski lahmima, peksma ja... suva.
Aktivism võtab minu jaoks igasuguseid vorme – kirjutistest, videotest kuni lihtsalt meemide jagamiseni, mis paljude jaoks ei tundu üldse töö, aga see on kurnav, ja siis tekivadki mõtted, et võib-olla lihtsalt annaks mõnele natsile lõuksi. Et miks ma pean järele andma? Miks mina pean olema see suurem inimene? [---]

Miks ma pean olema see mõistlik inimene, kui tema ei ole minu minu suhtes mõistlik? Või kui ta on või üritab olla, siis ta on seda kuidagi mingisuguselt üleolevalt poosilt...

Ma arvan, et anda leheruumi pimedale mõttetule vihkamisele, kui tegu ei ole just sõjaga, kus asjad ongi mustvalged, ei ole väga hea toon. Aga kas homofoob vajab mõistmist? Absoluutselt. Sellepärast, et homofoob on samamoodi selle heteropatriarhaalse süsteemi ohver.
Jaa, aga ma ei mõtle ohver selles mõttes, et... okei, ma isegi mõtlen selles mõttes, et nad võivad kannatada nende samade reeglite ja piirangute käes, mis nad panevad kvääridele inimestele. See võib olla tohutu valu, mis on nende argumentide lähtepunkt.
Kui heteroinimesed või homofoobid arvavad, et kväärid inimesed võtavad neilt midagi ära, et me õõnestame mingisuguseid väärtuseid, siis nad võivad ju neid väärtuseid minu poolest edendada. Aga tehke seda niimoodi, et te vaatate endale otsa. Kui te kardate perevägivalda, laste pilastamisi või seda, et abielu väärtus väheneb, siis tehke kõik selleks, et neid lapsepilastusi ei toimuks. Tehke kõik selleks, et abielule jääks mingisugune väärtus. See, kui nad pööravad oma sihiku LGBT-inimeste peale... tegelikult võtate sellega iseendalt ära energia, mida võiksite kasutada selleks, et oma elusid paremaks teha.
Viimane kord, kui ma ühes paneelis olin, siis keegi küsis mu käest ka, et mida saaksid mitte-kväärid inimesed kvääride heaoluks teha, ja mu vastus oli ka see, et vaadake endale otsa. Vaadake, mis on teie enda häbid, mis on teie enda valupunktid. Töötage need läbi ja siis võib-olla saate aru, et kväärid inimesed ei ohusta teid. Et see hirm või paanika ei ole nii vajalik.
Mulle meeldib see taastava õiguse idee. Taastavas õiguses ja psühhoteraapias on idee, et probleem on probleem, mitte inimene ei ole probleem. Tõrjudes kedagi lihtsalt sellepärast ühiskonnast eemale, et nad ei meeldi meile, ei ole pikas perspektiivis kõige tervislikum, mis ei tähenda seda, et inimesed ei peaks oma tegude ja sõnade eest kandma vastutust. Et võib-olla lihtsalt küsimus on see, et kuidas neid panna seda tegema. Mitte et kuidas neid võimalikult vaiba alla pühkida.
Rassism, seksism ja need asjad on kõik õpitud. Me võime öelda, et kõik eestlased on juba eos mingis mõttes nagu rassistid, sellepärast et neil ei ole kogemusi teisest kultuurist, teise nahavärviga inimestega. Meil ei ole samasugust kogemust nagu teistel.

Rõhutud rahvas ajalooliselt, see vist ka tingib selle.

See on veits sitt vabandus.

Sitt vabandus? Miks see sitt vabandus on?

See ei ole võistlus, keda rõhutakse rohkem. Aga on paratamatu, et osad inimesed kannatavad rohkem. Ajalugu ei tohiks olla ettekääne halvale käitumisele. Oluline on see, mis on siin ja praegu ning kuidas me saame ikkagi koos leida asjadele lahenduse. Mitte see, et kes on kunagi rohkem kannatanud.

Näiteks mingi rämpsfilm võib olla mingi väga hea raamatu inspiratsiooniks. See oli eriti klassikaline näide, aga seda ma olen ka varem öelnud, et väärtus on sellel, millele me väärtuse anname ja ma arvan, et erinevad kogemused võivad inimestele on erinevat moodi väärtuslikud. Aga see n-ö madal- ja kõrgkultuur, nende hierarhiate loomine ilmselgelt annab kellelegi midagi. See kõrgkultuur saab tunda ennast paremini, saab sedavõrd rohkem raha. Põhimõtteliselt kõik läheb raha juurde tagasi, aga olemuslikult ma arvan, et nad on niikuinii juba kuidagi kõrvuti. Ma tean balletitantsijat, kes käib reividel. Don't wanna drop any names [eesti k kedagi nimetamata], aga need sümbioosid ja seosed on seal olemas. Aga kuidas väärtustada näiteks rohkem ööelu või drag-asju? Ma ei tea, sest see ei ole kõigile. Kõigile ei saagi kõik meeldida, ja võib-olla see on hea, et see ei ole peavoolus.
Ma arvan, et see on väga oluline, et me püüaksime teha ruumid võimalikult turvaliseks, aga ma arvan, et mõnikord on see võimatu. Mõnikord teeb see asjad natuke igavaks. Ma olen ka mõelnud selle peale, et paneks kontsad jalga ja läheks Hollywoodi, vaataks, mis saab, just to be a provocative asshole, basically [eesti k lihtsalt provotseerimise pärast]. Sotsiaalmeedia on kindlasti seda mingi määrani ühtlustanud. Aga juba see on suur asi, kui traditsiooniline meedia või tele või ajakirjandus kajastavad näiteks pressiteateid, mida ma olen kirjutanud või kui [Eesti drag queen] Vilita sai näiteks laulda seal selles saates "Ma näen su häält". Sellised väiksed asjad annavad ka. Need, millel on suur audients, et nad teeks ruumi asjadele, mis on rohkem äärealadel. See on üks võimalus, kuidas panna märkama, et sellised asjad on olemas.
Sul on ühes otsas on Uganda või Ühendemiraadid, kus sind võidakse kividega surnuks loopida ja teises otsas on Kanada, kus sa saad üksikisast geimehena lapsendada, et siis me oleme kuskil seal keskel? Ma arvan, et me oleme endiselt seal keskel. Mingid asjad on kindlasti paremaks läinud, aga hästi palju on ka seisakut. See, et me oleme kapist rohkem välja tulnud, noorem põlvkond on peale tulnud ja nad teevad häält ning me oleme teineteist kogukonnana rohkem üles leidnud, see on parandanud üldist fooni. Okei, meil on probleeme, aga me tunneme, et oleme teineteisel olemas, ja ma arvan, et see on ka jälle parempopulismi n-ö teene, et see viha, mis meie vastu tuli, tõi meid kokku, mis on tegelikult üli äge. Mul on kahju, mis hinnaga see tuli. Õnneks ainult vaimse ressursi kulu. Depressiooni hinnaga, ütleme niimoodi. Aga inimesed jäid ellu. Ma loodan, et enamus meist jäi ellu ja elas selle üle ning me võitsime sellest kogukonnatunde või ühtsuse.
- Helgi Saldo, intervjuu: Merit Maarits, "Helgi Saldo: inimese vastu kena olemine ei maksa mitte midagi", ERR, 19.03.2023

Välislingid[muuda]