Mine sisu juurde

Herbert George Wells

Allikas: Vikitsitaadid
H. G. Wells (1920)

Tema kohta[muuda]

  • Palju aastaid hiljem sain ma teada, et umbes neil aastail, kui me Piiterisse tagasi tulime, peaaegu et neilsamul päevil, saabus minu kodumaale kuulus inglise fantastikakirjanik Herbert Wells. Lugesin läbi ta raamatu selle reisi kohta.
Wells sõitis mööda sedasama raudteed mis meiegi, nägi neidsamu naisi, mehi ja lapsi mis meiegi, ta nägi meid. Kuid meie elasime, tema aga vaatas. Vaatas nagu näitelavale oma erakupee aknast, mugavast vagunist, kus ta sõitis koos oma pojaga, oma inglise kohviserviisiga, pleediga ja Inglismaalt kaasavõetud konservidega. Teda saatis talle "Petrogradis juurde määratud" madrus, kellel oli kuulipildujalint ümber keha ja kes teraselt valvas, et keegi kuulsale külalisele liiga ei teeks. Peatustes jooksis madrus Wellsile kuuma vett tooma ja tõi seda "tsaari monogrammiga hõbeteekannus", mis oli niivõrd "imekaunis", et jäi Wellsile meelde... Madrus tõi kuuma vett vaksalitest, mis olid samasugused nagu Volga jaam. Inglise kirjanik polnud aga sugugi rahul, et peab sõitma kiirrongi, ja mitte ekspressiga, vahetpidamata porisedes tüütas ta hõbeteekannuga balti madrust oma poliitiliste pretensioonidega... (lk 19)
  • Kirjanik mainib ka, et teda ärritasid väga madruse vastused, kes, "ära kuulanud minu pika sapise kõne, vastas üpris aupaklikult ühe ja sama stereotüüpse, Venemaal tol ajal valitsevate meeleolude suhtes väga tähendusrikka lausega. "Vaadake, mis teha — blokaad," ütles see madrus viisakalt. "Neljateistkümne suurriigi blokaad..."" Ja "Maailmade sõja" autor, kes oli kirjeldanud võitlust inimeste ja Marsi elanike vahel, ei mõistnud, milline mõte peitus madruse "stereotüüpses" viisakas lauses: "Vaadake, mis teha, blokaad..." Mõtlen siiamaani, kui palju enesevalitsust nõudis madruselt, et irisevale kirjanikule mitte Balti madruse kombel vastata... (lk 20)
  • Säärast jutuajamist, nagu mina kuulsin teel Petrogradi, Herbert Wells muidugi kuulda ei saanud, aga eks rääkinud talle just selsamal ajal Volhovstroist Lenin! Kuulus fantast haletses üleolevalt "Kremli unistajat", keda olevat vallanud "elektriutoopia". Wellsi raamat minu kodumaa kohta noist aastaist kannab pealkirja "Venemaa pimeduses". Wells nägi Venemaad ainult pimeduses ja ka Venemaa tulevikku nägi ta pimedusena. Seejuures polnud Wells veel sugugi kõige halvemaid välismaalasi, mõnes mõttes tundis ta meie vastu poolehoidu. (lk 20)
  • Muutudes nagu veelgi reipamaks ning nooremaks, jutustas Kržižanovski Leninist ja Lenini kohtumisest Wellsiga: "Lenin naeris Wellsi üle ja ütles: "Mitte tühjagi ei saa ta aru!"" (lk 23)