Mine sisu juurde

Ilmar Malin

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Ilmar Malin (16. jaanuar 1924. Tartu – 15. märts 1994. Tallinn) oli eesti kunstnik.

Intervjuud

[muuda]

Kirjutised

[muuda]
  • Kui rääkisin oma mõttest Armeeniasse sõita, ütles üks mu kolleeg, et seal olla küll minu jaoks liialt kirglik maa ja rahvas. Selle avaliku hoiatuse kõrval oli mul aga tõepoolest ka üks väike salahirm sealse rahva ees. Kuna armeenlase juurde kuuluvat ilmtingimata hulgaline vängete söökide ja jookide tarvitamine ning eriti kostitamine, siis manitsesin oma hinge ja ihu valvsad olema, nagu mustavereline armeenlanegi, kui ta "pribaltikasse" tulles on suurt kasvu ja blondide naisterahvaste suhtes imelikult häälestatud. Naermata selliseid mõlemapoolseid nii inimlikke naiivsusi, on kindel, et sel ettevaatusel oli oma positiivne tähendus ka tõsisemas mõttes. Ehk sellepärast tõmbaski mind rohkem selliste kunstnike ateljeedesse, kes veel paksud ja enesega rahulolevad polnud. Et sellised enamasti on vaimselt nooremad ja radikaalsemad, kelle peäl arengusituatsioon väljendub kõige selgemini, siis ega too subjektiivne "kõhudispositsioon" valeks osutunudki.
Valikut oli hea teha, sest hiljuti oli lõppenud armeenia kunstnike kongress. Seks puhuks oli aga välja pandud žüriivaba näitus. Näitus oli paljude autorite hinnangu järgi allapoole taset. Kuid karakter oli määratav. Käisin näituse läbi ja märkisin üles kunstnikud, kes mulle tundusid huvitavad või meeldisid.
Väljapanek oli teatavas mõttes meeldejääv. Sellisel hulgal magusust polnud ma veel läbi elanud. Alguses oli seda raske vastu võtta; olin rõõmus, et viibisin näitusel üksi. Siin sai minule lõplikult selgeks, et mõiste "magus kunst" või "kitš" oleks igati põhjendatud kasutusele võtta suurema järjekindlusega. Osa publikut vajab seda nagu magusat meeleolumuusikatki. Vajadust esteetilise meelelahutuse järele ka kujutavas kunstis tuleks võtta omaette nähtusena. Vastavat kunsti lakeerivaks nimetada ei ole õige, sest kõik need roosad mäed on tõepoolest olemas, on ka ilusad lilled, kullased fruktid ja neid graatsiliselt hoidvad hurmavad neiud, samuti kui magusalt siputav beebi lehestiku varjus jne. Kõik see pole võltsing...
Teadmist, et meie kunst on paljuski seda laadi ilust üle saanud, ei tohiks uhkusega võtta; mõneti tuleneb see asjaolust, et meie oma kodanlikul perioodil sellise väikekodanliku magususeastme osaliselt läbi elasime. Meil on omad, keerulisemad — ja ka sealtsamast edasiminevad ilmingud. Noh — ja seda selgemini leidsin autoreid, kellest vähemalt osagagi jõudsin tutvuda. Ja neid polnud vähe. Nüüd oli selge esimene suur erinevus meie ja armeenia kujutava kunsti vahel. Armeenia kunstil on hoopis laiem tunnetuslik amplituud ülikergest ja magusast, teise äärmusse. (lk 1544)
  • Esimene mees, kelle ateljeesse astusin, oli Minas Avetisjan. Selles, et kõigepealt tema ateljeesse sattusin, oli midagi traditsioonilist. Minas on enesekindel mees. Veel mõni aasta tagasi nooreks andekaks hüütu, on tal juba oma kindel koht siin maal. Ühelt poolt veel oma loomingulise mina eest võitlev, teiselt poolt ofitsiaalselt juba paratamatusena võetav. Ateljee välisuksele on hoogsa pintsliga kirjutatud tema eesnimi — armeenia, slaavi ja ladina tähtedega — mees usub, kes ta on. Minas õppis Leningradis. Minas töötab ka vähese publiku juuresolekul. See lubab pikemalt ta töid vaadata. Neid on palju. Laiemalt võttes mahub see veel Sarjani-Armeenia maailma, millist arvamist aga hiljem pisut korrigeerin. Igal Minäsi maalil on oma erinev objekt ja erinev mõte. Põhilaadilt on see aga n.-ö. "esimese signaalisüsteemi" kunst — paljale silmarõõmule rajatud looming. Määravaks on värvi selgus ja kõlavus. Värvikultuur, maitsekus ja muud sellised epiteedid on siin kohased. Kui siia juurde arvata soe päikest meenutav mažoorne koloriit ja kujundeis viited rahvuslikkusele, siis võiks prognoosida looja konfliktitut tulevikku.
Minasi ateljees on mõnus olla. Tulen siia veel mitmel korral tagasi. (lk 1545)
  • [Arutjun Galentsist:] Hea kunsti ees on kuidagi nadi hakata seda liigitama või jagama. Kuivõrd kujutatavuse määr üldse kriteeriumiks olla saab? Ei peaks nagu võimalikuks püüet kujutavat ja väljendavat kunsti vastandada, küll aga kirjeldavat ja väljendavat, mis mõlemad kujutava kunsti alla mahuksid. (lk 1545)
  • Nõnda kasvabki Galentsi looming üle nii semantilisest kui asemantilisest, on värvielamusi väljendav (kirjeldada värvielamusi ei saa), ja ka asju kirjeldav, kui keegi seda sellelaadilises kunstis vajalikuks peab.
  • Hiljem vastavatud pisimuuseumi ees uusi tutvusi sõlmides tükivad mõtted Maarjamaale. Kuidas on meie noorema põlvkonna respektiga vanema vastu? Kas näiteks Pärsimäe või Vabbe muuseume või põhiekspositsioone pole ainult sellepärast, et neil isiklikku maja polnud? Kas looming lõpeb siis, kui autor lõpetab selle "tegemise"? (lk 1545)
  • Galentsiga enam-vähem lõpeb see, mida traditsioonipäraselt ja minu arvates üsna kitsalt armeeniapäraseks loetakse. Siin lõpeb kõik, mida päikesepaiste kujutamisega ühenduses väljendada saab. Tõepoolest, kas ekvaatoril elunevad rahvad peaksid üksnes päikese enese kujutamisega tegelema? (lk 1546)
  • [Akop Akopjanist:] Akop on hiljuti kodumaale tagasijõudnu. Leebe, vähese jutuga keskealine mees. Vihjeist saan aru, et olnud ja õppinud Prantsusmaal ja Araabias. Nagu ise nimetas, on ta tööd araabiapärased, s. t. seal kujunenud loodusetunnetusega. Need on peamiselt loodusepildid terava detailsusega. Üldkoloriidilt on kõik mahedalt pruunid. Horisontaalide tugev rõhutamine. Pildil olevast loodusest on atmosfäär nagu välja lülitatud. Esemelisus ja detailsus antud mõõtmeis maksimaalsed. Objekti valik askeetlik — nõlv, sein, viirg maapinda, katus, kiviklibu, telefonipost, heinakuhi. . . ligilähedased motiivid korduvad variatsioonides. Kahte viimast eset nimetab uuteks kohalikeks motiivideks oma maalidel. Need on selgelt loetavad maastikud, kuid samal ajal ka maailm omaette. Räägime tõlkide vahendusel rütmist looduses ja loomingus. (lk 1546)
  • Hakkan taipama seda osa, mida repatrieeritud armeenia kunstile lisavad. Neid osatakse vastu võtta ja endi kultuuri sulada lasta nõnda, et see kõiki rikastab. Seda laadi keskmine põlvkond meil puudub. Selle asemel puudub jälle armeenlastel niisugune vanem põlvkond nagu meil, tänu kellele me ei pea võimalikukski Eestis nii magusa kunsti arengut, nagu seda siin nõnda ohtralt esineb. (lk 1546)
  • Nagu selliste noorte puhul ikka, mindi ja tuldi tema ateljeest terve seltskonnaga, juttu, nalja ja rabelemist palju. Küsisin poolnaljatades — miks nad abstraktsionismiga ei tegele. Naersid, ei osanud põhjendada ja ütlesid — milleks seda enam, teeme muud. Ja kõige selle juures võis tunda, nagu oleksid mõlemad Elibekjanid abstraktse maali stuudiumi läbi teinud. Ilmselt võivad ka arenguetapid kulgeda nii, et ise selle juures mingisse inkubatsiooniastmesse jäävad. Seni olin spontaansete väljendusvormide — tašismi ja ekspressiivse abstraktsionismi — eeldusi balti kunstnikele võõraks pidanud nende etnilist karakterit arvestades. Nüüd näen aga, et ka elava temperamendiga kaukaaslaste, isegi nende perutama kalduvate noorte juures pole sel pinda. Ju neil on muudki, mis nende meeli, mõtteid ja tundeid köidab. (lk 1547)
  • Olen pidevalt hädas armeenia nimedega. Väikese keelevaistuga inimesel ununesid nimed ja läksid pidevalt segamini. Kui lõpuks tutvusin Varos Šahmuradjani nimelise noormehega, siis tundus, et hakkan sealseid nimesid kuidagi eristama. Šah-murad-jan — see kõlas sedavõrd kaunilt, et korrutasin seda tahtmata päev otsa. (lk 1547)
  • Armeenia kunstist vaatab peaaegu kõikjal vastu rahvuslik karakter, palju enam kui meie omast. Et meie iidne pärand on nii ahtake, eks ole sellepärast meie nooredki nii kiiresti kunsti rahvuslikku omapära vaimseks anakronismiks hakanud pidama. Mismoodi sellesse suhtuda, on iseasi. Kuid armeenlastel on rahvusliku kaudu nägemine lihas ja veres. Milles see õigupoolest väljendub? Armeenia rahvuslikul kujundikeelel on peamiselt kolm allikat. Ornamentika arhitektuuril ja esemeline kultuur — see ligi 27 sajandi vanune pärand võiks olla toitepinnaks peamiselt kujuritele. Teiseks seinamaalid ja mosaiigid. Ja lõpuks keskaegne armeenia miniatuur, mille pärand on talletatud Matenadarani raamatuhoidlas ja on kõigile kättesaadav. Nii et ka maalijad ja graafikud on "varustatud". Seega on paratamatu, et vana kirikliku kunsti kujundid kajastuvad enam või vähem deformeerunud kujul ka tänapäeva kunstis. Ega ole vist armeenlasest kunstnikku, kes poleks maalinud madonnat lapsega. Kuigi selle maalimisel on autor ehk peamiselt oma Gajaneele mõtelnud, ikkagi on seal midagi ka kirikulaelt. Ning on palju muidki sealt pärinevaid kujundeid, millel on — mine võta sa kinni — kas ilu või sümboli tähendus. (lk 1547)
  • Kui käid niimoodi ringi mööda Jerevani, on sealsele ateljeekunstile pidevaks taustaks tänav, inimesed, olustik, dekoor. Juba mõnda aega tükib kogu selle tausta esemelist osa vaadates millegipärast assotsieeruma kunagine saksa juugendstiil. Seda just pretensioonituma dekoori ja kujunduse juures, vähe-silmapaistvatel kujudel ja reljeefidel. Mis veider kummitus — surun selle mulje maha. (lk 1547-1548)
  • [Arto Tšakmaktšjanist:] Arto näitab fotosid väljakaevatud reljeefidest ja ka ripakile jäetud vana kunsti riismeist, millest mõned ka ta ise on buldooseritera eest päästnud. Meie jutt on ülisiiras, see loob toreda meeleolu. Muuseas tolleks juugendlikuks ornamentikas osutub armeenia keskaegse ornamendi oskamatult tänapäevastatud interpretatsioon, millesse Arto põlgusega suhtub. Kuidas on aga nonde pikaks venitatud kaelade-jäsemetega ja lõdva vormiga figuuridega, selle küsimuse jätame puudutamata. Seda laadi pseudo juugendit ilmneb nii meil endil kui meie lähemail naabreil; see pole muuseas hoopiski too "uus-juugend", mis praegu lääne kunstis ilmneb. (lk 1548)
  • Kui enda arust suudan kaasa minna maalikunstnike loomingulise mõtlemisega ja ka kujur Tšakmaktšjaniga, siis sealses arhitektuuris ja esinduslikus skulptuuris jääb mulle palju võõristatavaks. Ülimuskulaarsed vägilased, käsi mõõga käepidemel. . . tige kaljukotkas, mõõk küünte vahel. . . Matenadaran ise on väärikas, kuid selle juurde kuuluvad kujud — pompoossed kehad, proportsionaalselt veel suuremad jäsemed, aga väikesed pingsailmelised näod, libe ja voolav pinnakäsitlus, kogu stilisatsiooni laad . . . Pole midagi teha, kaimud Thoraki ja Breckeri skulptuuridele kolmekümnendate aastate Saksamaalt!
On küll mõistetav armeenlaste viha türklaste vastu. Kuid sellised kättemaksu-rusikanäitamised väikese rahva kunstis suurte liiduvabariikide tiiva alt mõjuvad veidra anakronismina selle sajandi teisel poolel. Nojah — igal rahval omad naljakused. Kunstiväljendusena jätaks need tähtsusetuiks ja episoodilisteks, kui need arhitektuuri juurde kuuluvaina aegadeks kestma poleks määratud. (lk 1548)
  • [Jervand Коtšarist:] Kuigi olen otsustanud sel sõidul vältida tähtteoste ülesmärkimist ja nimetamist, tuleb siiski erand teha tema suurele maalile "Lahing". Selle töö ees lasen end vähemagi tõrkumiseta kaasa viia värvide ja kujundite maailma, mis on täis kannatusi, jõudu ja pinget. Haruldasi momente, mil jõu tunnetamine kunstis vastu ei hakka. (lk 1549)
  • Minasjani ateljees sõlmisin tutvuse, millest kujunes mu kõige erilisem kogemus siin maal. See oli üsna nooruke arst. Kui ta kuulis mu huvist kirikuarhitektuuri vastu, pakkus ta end juhiks ja raiskas mulle terve päeva. Olgu ta nimeks dr. Edmond. See veidi pikajuukseline noormees tundis oma asja. Esialgu sõitsime Jerevanist välja autobussiga, siis jätkasime jalgsi, ja siis tuli jälle sõit. Hripsime, Shogakat, Zvartnots, Etšmiadzin. Käime läbi nii mahajäetud kui ka tegutsevad kirikud. Dr. Edmond räägib nende vanusest, ehitamisest, põhiplaanist ja paljust muust, mis kõik meelde ei jää. On tunda, et ta seda kõike armastab. Tegu on ka tõeliste arhitektuuriliste haruldustega. Ühe mahajäetud altari ees laseb dr. Edmond kuuldavale paar laulufraasi, mis kohe meenutavad Tšakmaktšjani pool kuuldud koorilaulu — ilmselt demonstreerib ta mulle akustikat. Käimine kestab tunde. Etšmiadzini peakirikus jätab ta mind mõneks ajaks üksi. Vaatan sealset kirikusisest muuseumi hinnaliste kirikuaksessuaaridega, mida valvav militsionäär müütab peakiriku fotosid, jälgin kirikus endas katkematuid ristimisprotseduure.
Hiljem jalutame vaimuliku seminari kõrval asuvas aias, vaatame tänapäevaseid skulptuure ja siin eksponeeritud vanu nn. palvekive. Paratamatult jõuan küsimuseni ateistliku propaganda võimaluste ja viiside kohta. Ma ei saa dr. Edmondilt selget vastust, ilmselt ma ei osanud küsimust taktiliselt esitada.
Kui oleme jõudnud tagasi Jerevani piirile, oleme ka sedavõrd küllastunud käimisest, et liigume jututa. Ikkagi viib ta mind sisse veel ühte linnaäärsesse kirikusse. Seestpoolt ei leia ma midagi uut; üks eideke teeb mulle märkuse, et siin ei sobi seista, käed seljal. Istun jalgu puhkama ja märkan, et dr. Edmond on jälle mu silmist kadunud. Veidi aja pärast algab kirikuteenistus. Inimesi on vähe, tseremooniat alustab üks üsna tudike vaimulik. Sellele vastab lauluga grupp nooremaid kirikuteenreid. Ma ei taipa siinsete kristlaste liturgiast õieti mitte midagi. Suudan vastu võtta vaid kultuslik-protseduurilist liikumist ja armeeniakeelset salapärast laulu. Naudin selle eksootilisust läbi väsimuse. Äkki köidab mu tähelepanu tuttav juusteparukas. Dr. Edmondil on seljas helepruun sutaan. Ta askeldab altariesisel: suur lauluraamat käes, laulab ta kauni ja tugeva häälega kord üksi, kord kvartetis vastavalt liturgilisele korrale.
Pärast kõike seda kõnnime sõnatult kesklinna poole. Küsin lõpuks — kuidas pean sellesse spektaaklisse suhtuma. Dr. Edmond kehitab õlgu — "mul tuli selline intuitsioon", ütleb ta muigamisi; intuitsioon, mitte inspiratsioon. Siis näitab ta mulle Jerevani uut teatrihoonet, räägib elanikkonna profülaktikast, kuivast õhust ja põhjendab hulgalisi fontääne Jerevanis, mis elanike hingamisteede haigusi leevendavat. Pimenevas õhtus hakkavad prožektorid fontääne valgustama. Jätan dr. Edmondiga jumalaga. (lk 1550-1551)
  • Võõrast kunsti vaadates saavad mõned meie endi arengunähtused tagantjärele äkki hoopis selgemaks. Magusale kunstile üheks järgnevaks reageeringuks on nähtavasti nii värvide kui ka mõtte summutamine maitseka ja esteetilise nimel (reageeringuid võib vastavalt temperamendile olla ka teistsuguseid). Sealt edasi võiks eeldada värvi ja kujundi uuesti aktiviseerumist, milleni armeenia ja ka eesti kunst suures osas praegu näivadki olevat jõudnud. Eks ole eriti meie praegusele maalikunstile omane värvi ja kujundi aktiivsus, maksimaalne püütakse välja võtta mõlemast. Avangardlikkusele pretendeerivad maalid muutuvad värvilt võimalikult intensiivseks, rakendatakse kas ühele teravale värvile allutamist või järske värvikontraste, kujundid muutuvad resoluutseiks ja äkilisteks, kujutatakse jäigastunud liikmetega figuure. Piltlikult võiks seda nimetada kunstiliseks jõukultuseks. Kuna aga praegune mõlgutlemine toimub Zakarjani mahedate piltide ees, siis oleks õigem mõelda, mis tingis tollase hirmu rõõmsa värvi kaudu veenev olla. On tõesti võimalik, et too magus ja formaalselt rõõmsaks (elujaatavaks) peetu muutus mingiks kohustusliku optimismi barjääriks, mille tagant polnud enam võimalik ei vaataja südameni jõuda ega ka iseennast uskuma panna. See oli üks reaktsiooni võimalusi magusale kunstile ("inetusega" reageerimine pole meie kunstielus mõeldav). (lk 1551)
  • Pärast Zakarjani ateljeest tulekut istusime oma kohviku terrassil. Kuna Zakarjani juures olin näinud nii palju figuraalseid maale, siis muu jutu sees küsisin — miks Jerevanis aktimaali ei näe. Rääkisin, et akt on meil uuesti täie eluõiguse võitnud. Armeenia poisid olid sellest küsimusest vist pisut puudutatud. Üks neist vastas: "Siin te ise kurtsite, et teil rahva juurdekasv on väike, meile küll iive probleemiks ei ole. Ja sellest nähtubki, mida meie teeme ja teie ei tee, ja vastupidi." Küll sel poolnaljaga visatud vastusel ka oma tera sees oli. Kui armeenlased enda meelekindluseks vahel vägilasi kujutavad, siis võib-olla meie aktimaal on populaarne just sellest varjatud demograafilisest murest tingituna. Selline järeldus on muidugi väga meelevaldne. Kuid kui meenutada, et meie avalikkus aktimaalist "elujõudu", "täisverelisust" ja muud sellist eugeenilist välja loeb (erootilisusest silmakirjalikult mööda minnes), siis hakka või uskuma. (lk 1551)
  • [Rudolf Hatšaturjanist:] Rudolf on väike, kõhn vurrudega boheemlane. Ta teeb üheaegselt õli- ja temperamaali ja harrastab ka lihtsamaid graafilisi tehnikaid. Üldiselt on teadagi eesti graafika kõigi oma keeruliste tehnikate ja nende rakendamisoskustega siinsest kaugel ees. Mitmel pool Armeenias lubati mulle graafikat näidata. Leidsin aga eest sulejoonistusi. Rudolfi töötamisviis oli oma põhilaadilt graafiline, suhtumises oli aga ka midagi ikonolaatrilist. Tema tollane looming näis jagunevat kahte. Ühelt poolt lembelised pildid, mis olid madonnast lähtuvad, teised väljendasid aga lõhestatust. Nendeks olid figuuridest tuletatud kujundid, millel kõigil olid sees augud. Kui ma poleks varem näinud Kotšari töid, siis oleks siin võinud viidata Neizvestnõi joonistustele. Hatšaturjan ise deklareeris, et ta tahab kujutada XX sajandi inimest. Tema tööde seas esines ka ristilöödu motiiv. Küsimusele, kas ta on usklik, vastas ta rõõmsalt: loomulikult! Kogemuste järel oma arstist tuttavaga jätsin ses suunas edasi usutlemata. Hatšaturjan oli kõiges huvitav natuur — filosofeeriv ja skeptiline, samaaegselt rõõmus ja enesekindel. Nagu ise, nii ka looming. (lk 1552)
  • Ateljeede külastamisel ja võimel teiste loomingut vastu võtta on omad piirid, olgu see looming kui hea tahes. Ja minul oli seekord õnne, et minu mõõt sai täis seal, kus end kõige kõrgemale tõstetud tundsin olevat. Sest lõpuks peab alati leidma seda, mida oled otsinud. (lk 1552)
  • [Artašes Unanjanist:] Kuidas seletada Unanjani tööde võlu? Arvan eelkõige, et tema töö pole olemasoleva interpretatsioon, vaid omaette leiutamine. Looduse interpreteerimine võib ju väga kaugele minna, küsimus pole kauguses või läheduses loodusele. Siin aga on oma tehnika kaudu loodud uus maailm, mille sees siis olemasolevaga kokkupuutepunkte leiame. Teiseks võlusid jäägitus ja hedonistliku puudumine igas tähenduses. Täie rahulikkusega selgitas Artašes, et kooliõpetaja palgast jääb ainult viieks päevaks kuus vajaka. Siis veel pretensioonitus aine käsitlemisel, pilt ei karju sulle peale, vaid eeldab sellesse sisseastumist. Ja muidugi kannatlikkus. Kannatlikkus oma piltide töötlemises ja ootamises, et tema tööd tunnustuse võidavad. Kaugemale seletada ei oska. (lk 1555)
  • Ärasõiduhommikuses valguses on Ararat selgem kui ühelgi mu eelmisel päeval. See nagu lisab lahkumismeeleolule sentimentaalseid toone juurde. Tunnen, et kõik Armeenias nähtu on vaid ühe hetke kokkupuude teisega — see on nagu Ararati reaalsus. Mäetippu vaadates meenuvad kõik need kenad võrdlused neitsilikust Araratist, kes end hetketi udulooride vahelt näitab. Vaatan ju võõrast daami!
Ja siis tulevad meelde ühe mu sõbra ehteestilikud manitsussõnad:
Mida sa jändad teiste asjadega ja võõra loominguga! Tee oma pilti, ära sega teisi ja ka sul omal on rahulikum. ..
Noh, olgu, olgu... lähengi juba.
  • Ilmar Malin, "Mägedelt ja koduõuelt", Looming 10/1968, lk 1544-1555


Tema kohta

[muuda]


Välislingid

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ilmar_Malin&oldid=131821"