Ithaka

Proosa

Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile.
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 73

[Odysseus:] "Ma ei ole tegelikult Argoselt pärit," ütles ta. Tulevalgus veikles meie ihudel, heitis linadele pikki varje. "Minu saar on Ithaka. See on veiste jaoks liiga kivine. Kitsed ja oliivisalud hoiavad meil hinge sees." (lk 36)
[Kirke Odysseusest:] "Kas keegi kavatses teda reeta?"

"Mäss Ithakal?" Telemachos raputas pead. "Meil ei ole millegi seesuguse jaoks aega. Ülestõusud on jõukate saarte lõbu või siis kui valitseja on olnud alamate vastu nõnda karm, et midagi muud ei jää enam üle." (lk 319-320)

[Penelope Odysseusest:] "Tema sepitsused alistasid Trooja ja muutsid pool maailma teistsuguseks. Minagi tegin plaane. Milliseid kitsi milliste kitsedega paaritada, kuidas suuremat saaki saada, kus oleks kalameestel kõige targem võrgud vette lasta. Need olid Ithaka kõige suuremad mured. Sa oleksid pidanud nägema tema nägu, kui ta koju jõudis. Ta tappis kosilased, aga mis pärast seda järele jäi? Kalad ja kitsed. Hallineva peaga naine, kes ei olnud jumalanna, ja poeg, kellest ta ei saanud aru."
- Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021

Kirjandus

Tõnu Õnnepalu, "Ithaka"